AASTA VIIMANE PAEV

Ja ongi see kaes. Varsti saame koik hakata kirjutama uut aasta numbrit. Loodetavasti toob algav aasta palju uusi huvitavaid roome ja kordaminekuid. Koike paremat teile koigile.

Hetkel on meil siin Toronto kandis uus lumesadu ja vaga kulm ilm. -20 kraadi. Ilm on tegelikult sellel aastal olnud siin vaga crazy. Viimane suur lumetorm, mis toi umbes 50 cm lund oli martsis. Juunis oli nii suur rahe torm kus sadas peaaegu, et golfi palli suuruseid tukke alla ja tegi ilmatumat kahju. Isegi meie maja katuse vahetuse oli kindlustus kompanii nous ara vahetama.
Suvel sadas hasti palju vihma. Esimene lumi tuli juba maha oktoobri keskel. Ja kokkuvottes on sadanud hasti palju.

Meil moodus esimene aasta meie omas majas. Tudruk alustas esimeses klassis ja klaveri suvaoppega. Poiss on tubli raakija ja muidu tegelane. Lapsed mangivad omavahel hasti palju. Ja need neli aastat mis, nende vahel oli alguses suur vahe, on nuud ara kadunud.

HEAD UUT AASTAT!!!!!

KODUSED OLEMISED

Palju oleme manginud mange. Kainud kulas paaril perel. Kulastanud ostukeskusi boxing'u paeval. Ja olnud haiged. Avastanud oma perega olemise roomud ja et kodus olla koige parem.

Ikka on veel kulastusi, mis panevad imestama ja tunduvad kummalised. Avastad inimeste teise pale teises keskkonnas. Ja ei tunne ennast mitte sugugi mugavalt.

Eile kaisime kulas omal heal eesti naabriperel. Teemaks eesti toitude tuvustamine. Rahvas oli vaga rahvusvaheline- Jaapanist, Venetsueelast, Indiast, Venemaalt, Itaaliast, loomulikult Eestist ja kohalikud polisasukad. Soodi verivorste ja hapukapsast, rosolje salatit ja heeringat. Kuna minu toitumistavad on kovasti muutunud, siis enamus toitude puhul nautisin kull ainult lohna.

Minu tudruk esines klaveripaladega, mida ta on oppinud. Oma mangu ja noorusega ullatas ta paari muusikut, kes nautisid ta mangu. Piigale jargnesid muusikud ja jammimine kitarri, akordioni, floodi ja klaveriga.

Oli huvitav koosviibimine.

JALLE VARSKE LUMI

Tana hommik algas jalle ilusa vaatepildiga. Lumi, lumi, valge lumi. Eile ohtul alanud lumetorm toi jalle kovasti varsket lund. Ilm oli eriliselt ilus koos paiksepaistega.


Votsin oma lapse ja kelgu kaasa ning laksime metsa vahele jalutama ja maest alla laskma.

Kui alla lasmisest ara vasisime jatkasime jalutuskaiku. Meil on siin lahedal vaga ilusad metsateed. Isegi lumega on paris tore looduses olla.

Meie sihtkohaks oli lahedal asuv tiik oma lindudega. Tiik on loomulikult kinni kulmunud. Ja kohalikud luiged ja koduhaned on puuri pandud.

Selline ilus paev.

MINU HOMMIK

Tanane hommik algas mul klaverihelide saatel. Tudruk otsustas eriti varakult ulesse tousta. Kui ma utlesin, et ta laheks ja teeks midagi mis talle meeldib, kuni ma ulesse tousen, otsusta ta klaverit mangima hakata. Maja suuruse tottu ei olnud see vali ja kova, vaid selline paras hommikune kaunis kola. Poiss magas rahus edasi ja ei liigutanud ennast.

See tudruku klaveri mangimine vabadel hetkedel ongi see, mis teeb mulle eriti roomu. Siis ma tean, et see ei ole mitte mina, kes ikka last tagant lukkab ja klaverit palub harjutada, vaid ikka tudruk ise ka. Ja ta on tubli. Need palad mida ta mangis, on ta kusagilt kuulmise jarele ara oppinud ja lisanud oma vasaku kae rutmi (akordid oleks vist oigem oelda), osad eelmiste aastate lauluraamatutest. Ilus ilus kui omal ikka muusik kodus.

TASUTA FOTOSTUUDIO AEG JA PILT

Ukskord uhes suures ostukeskuses ringi liikudes, leidsid lapsed kaks vaikest karu kirjaga, et oleme voitnud tasuta kingituse. Selle katte saamiseks pidime minema sama poe fotostuudio osakonda. Tuli valja, et kingituseks olime saanud uhe tasuta perepildi. Pidime nuud kokku leppima meile sobiva aja pildistamiseks.

Kokkulepitud paeval laksimegi fotostuudiosse. Fotograaf tervitas meid lahkelt ja alustasime siis oma sessiooniga. Pidime olema uhes positsioonis ja siis teises. Istusime ja seisime pusti, lapsed eraldi ja koos, ainult meie mehega. Kokku tehti umbes 15 erinevat votet. Parast seda istusime koik koos arvuti taha pilte vaatama ja valima. Uks suur perepilt oli siis tasuta, fotosessiooni aeg oli tasuta, kuid ulejaanud pildid pidime ostma. Loomulikult ostsime koik pildid, sest nad olid koik nii hasti tehtud. Loppsumma tuli paris kopsakas, kuid pildid ilusad.

Piltide katte saamise paeval naidati mulle lisaks tellitud piltidele kolme suures formaadis lastest tehtud pilti. Need pidin ostma loomulikult lisa tasu eest. Ja kuidas sa jatad ostmata oma ilusate laste pilte (ostmata jatmise korral pidid need prugikasti minema). Jalle jatsin rohkem raha maha kui olin plaaninud.

Mis ma tegelikult oma jutuga oelda tahan, on see, et selline reklaam ja tasuta pildi pakkumine on paris hea reklaam. Inimesed lahevad ju fotostuudiosse oma parimate riietega, loodetavasti on lapsed valja puhanud ja roomsad. Ning kui uks poos, jargneb teisele, kuidas sa lopus valiku teed. Ikka votad koik ja loomulikult maksad rohkem kui alguses plaaninud oled, kuid ega ei kahetse ikka ka. Ning jargmine kord lahen ju sinna samasse kohta tagasi, kust sain hea kogemuse ilusate piltidega. Nii et fotograafid ja muidu ari inimesed oppige omale uusi kliente juurde tooma.

LOTTE

Minu poiss on armunud. Ja seda Lottesse. Ega see tegelikult oige sona ei ole, aga kui ma laseksin, siis vist vaataks ta seda koeratudrukut terve paeva. Hetkel on ta sisse voetud Reis lounamaale ja Anu Lambi inglise keelsest haalest. Kuna teised Lotte videod ei ole inglise keeles, siis ta arvab, et need ei ole nii huvitavad.

SUNNIPAEVAD

Nadalavahetus moodus sunnipaevade tahe all. Mitte kull minu omad. Tudruk oli kutsutud kahele peole. Tegelikult kolmele, kuid igale poole ei joua. Laste sunnipaevasid peetakse siin suurelt. Tavaliselt saadetakse kutsed tervele klassile. Ja pidu ise toimub sellisel puhul kusagil renditud pinnal. Voimalused siin on piiramatud- need on tavaliselt igasugused erinevate teemadega mangutoad, kuid voivad olla ka voimlad, muuseumid, kunstistuudiod, teatrid, manguautomaatidega pinnad, restoranid ja muud soogikohad, isegi toidupoed (tavaliselt on seal kupsetusteemaline pidu), lobustuspargid, ja suvel ka loomulikult pargid ja manguvaljakud. Ja meid on kutsutud koikidesse neisse kohtadesse.

Esimene pidu seekord oli voimlas. Mattide, poomide, huppelaudade, rongaste ja koitega. Esimese tunni jooksul muttasid lapsed voimlas valja oppinud treeneri kae all. Teine tund moodus pitsat ja torti suues. Peo loppedes sai iga laps endale vaikese kingituse koju kaasa, mis siin on taiesti tavaline.

Teine pidu oli keraamika stuudios. Lapsed maalisid ja varvisid peo ajal teatud valja valitud vaikest skulptuuri. Minu laps varvis vikerkaart. Peale seda jalle pitsa ja tordi soomine. Skulptuuri saame katte kull hiljem, sest see peab ahjus kupsema.

Monikord on nende sunnipaevade tahistamisega kull tunne, et miks peab selle asja nii suureks ajama. Kui sellised suured peod algavad juba lapse kaheseks saamisega, siis ma olen kull kindel, et laps seda hiljem ei maleta ja ei oska hinnata. Samas saab laps kuhjade viisi kingitusi ja ma jallegi ei usu, et ta ka neid hinnata oskaks. Lapsed harjuvad saama koike suurtes kogustes ja kui midagi tahavad siis nad seda ka saavad. Ja tihti kusitakse asju, mis teistel lastel on.

Ise maletan oma lapsepolvest sunnipaevi kodus oma parimate sopradega. Need olid armsad ja me tegime oma aja ise ponevaks ja huvitavaks, mangides mange, lahendades viktoriini kusimusi ja niisama lobisedes ja suues. Olulised polnud kingitused vaid pidu iseenesest.

Oma laste sunnipaevi puuan ka ikka kodus tahistada lahimate sopradega. Ja oluliseks on just selle paeva eriliseks tegemine, mitte kingitused (kuigi eks need ka ikka lapsele tahtsad on).

Veel sunnipaevadest raakides, siis minu pisipoja ei joua ara oodata kolmeseks saamist. Kui kellegil on sunnipaev, siis peab see tema sunnipaev ka olema. Kui meil on suurem tordi soomine, siis jallegi peab see tema sunnipaev olema. Peame ka talle laulu laulma ja laskma tordilt kuunlad ara puhuda. Seega oleme joudnud see aasta vahemalt kumme korda, kui mitte rohkem, tema sunnipaeva tahistada.

ILUSAD SOOVID

Aitah teile kallid ilusate soovide eest. Elu on ilus, kui lahked ja kallid inimesed on lahedal oma motetes. Suured tervitused Kullile ja su imetoredatele lastele. Ja siis mu oeraas toi pisarad silma oma kauni salmiga. Veelkord aitah.

Ja alati on hea teada, et oma laps usub siiralt, et olen 10 aastat oma tegelikust vanusest noorem.

MUUSIKA JA SELLE KIRJUTAMINE

Piiga on siis nuud peaaegu 2,5 aastat klaverit ja muusikat oppinud. Iga nadal peab ta ka laulma muusika keeles - solfedzo. Ja eks vennas ikka kuula aegajalt pealt. Nuud on ka meie poiss lihtsalt viisi umisemise asemel hakanud kasutama nootide nimetusi. Millegi parast ainult kull kahte - Do ja Mi. Seega lauluviisid kolavad nuud Do Do Do Mi Mi Do Mi jne.

Yamaha Muusikakoolis on sellel nadalal omaloomingu konkurssi toode sisseandmise tahtaeg. Ja mu tudruk on paris hea laulukeste loomisel. Nad on siiani oppinud muusikapala loomise versiooni A, B ja A ning kusimus vastuse vormis. Ma ei tea loomulikult kuidas see Eestis kaib ja kes need terminid kolavad arusaadavalt. Ise pole muusikat oppinud. Ulikoolis pidin kull kaks aastat klaverit ja floodikest oppima, ehk siis noote tean. Aga vanast peast pole see pilli oppimine enam see. Kuid nende tudruku laulukeste kirja panemine on siiski suures osas minu olul. Ja vaga raske on. Klaveriopetaja vaatas ule ja parandas veidi, kuid lopptulemus on siiski tegemata. Pean ennast jalle kiruma, et olen asjad nii viimasele minutile jatnud. Loodan, et minu sobranna ehk leiab tana aega ja minu juurest labi astuda ja minu kirjutamise too ara lopetada.

MY HALLOWEEN

Piiga kirjutas koolis valmis Halloweeni jutu. See oli nii hea, et ta saadeti isegi koolidirektori juurde seda ette lugema. Mina nagin seda alles esimest korda reedel tema portfoolios. Tahan selle siia ulesse panna. Ma ei hakka seda tolkima, aga neile kes inglise keelt ei raagi on see umber jutustus tudruku mardisandiks jooksmisest. Kirjutise autor on kuue aastane tudruk ja ma ei ole midagi selles tekstis muutnud.

On October 31, me, my mom and my brother went trick or treating in the neighbourhood. I put on a dragon costume. My brother was a lion. It was a hot costume! First I went to Kyla's house and then me and Kyla went trick or treating together. Next we went across the street to a spooky house with flashing lights and smoke. I got three pieces of bubble gum. then we saw another spooky house. It had graveyards. I went trick or treating there too. After that house, me and Kyla went back to our houses. It was very fun going trick or treating. when i got home, I sorted my candy. I got Caramilk and lots of chips. I also got chocolate. when I was done sorting I went to bed. It was very fun trick or treating.

1.KLASSI OPILANE JUHIROLLIS

Tegelikult tahaksin pealkirjaks panna Student-Led Conference, aga seda ma eesti keelde ilusasti tolkida ei oska. Kohmakalt tolgituna oleks see opilase poolt labi juhitav konverents. Ja see toimus eelmisel reedel, kus minu esimese klassi laps oli siis selle konverentsi labi viijaks.

Algusesse tagasi tulles, said lapsed siinsetes algkoolides oma tunnistused katte eelmise nadala kolmapaeval. Koolivaheaega tunnistuste katte saamisele ei jargne, kull aga kohtumine opetajaga ja arutamine, kuidas lapsel koolis laheb ja mida ta siiani teinud on. Esimesed kaks aastat eelkoolis olid nii. Parast tunnistuste kattesaamist, andis opetaja lapse toodest ja tegemistest ulevaate. Tunnistusel polnud tegelikke hindeid, vaid lapse tase vorreldes normiga ja hinnangud erinevatele ainetele.

Nuud siis esimene klass. Tunnistusel on nuud hinded (tahed tegelikult) ja iga aine jarel hinnang lapse saavutustest ja voimetest ning mis voiks olla jargmine eesmark. Paar paeva parast tunnistuse kattesaamist olid lapsevanemad kooli kutsutud, 4-5 kaupa gruppides. Seda siis opilase poolt juhitavaks konverentsiks. Lapsed muideks olid varem koolis selleks harjutanud.

Lisan siia nuud lapsele antud tegevuste nimekirja konverentsi ajaks.

1. Tervita vanemaid klassiruumi.
2. Naita vanematele kuhu istuda.
3. Anna vanematele teada, et sina oled in charge (juhirollis).
4. Loe oma raamatut.
5. Naita vanematele oma kirjatood.
6. Naita oma matemaatika tood.
7. Naita oma loodusopetuse ja teaduse tood.
8. Raagi oma vanematele, mida sa teed koige paremini ja kus sa vajad abi.
9. Kusi kas vanematel on sulle kusimusi.

Nii ka see konverents laks. Meie piiga viis meid oma pingi juurde, kuhu me istusime. Siis luges ta meile ette osa raamatust ning oma kirjatoost. Parast seda naitas ulejaanud toid oma portfooliost. Huvitav on see, et iga erineva aine juures, pidi ta utlema miks ta valis just selle too oma portfooliosse ja mille ule on ta uhke (proud). Viimaseks oli jaanud oma eesmarkidest raakimine ja kuidas ta neid eesmarke saavutada saab ning kuidas meie lapsevanematena saame teda aidata.

Kui tudruk oli oma osa lopetanud, tuli opetaja meie juurde ja ta raakis uleuldiselt lapse saavutustest ja kus oleks arenguruumi. Meie piiga olevat alustanud kooliaastat vaga hasti. Ta on vaga hea lugeja, loeb koike tekste arusaamisegaja ladusalt, nuud saab lugemise vallas tootada ilmekuse kallal. Kirjutamises on ka koik vaga hasti, juttudele saab nuud lisama hakata detaile ja sugavust. Matemaatikas on koik vaga hasti. Ainuke asi mida piiga peaks klassiruumis paremini tegema on osalus vestlustes, ta pidavat vastama, kui opetaja teda kusib, kuid tudruk ise ei algata osalust vestlustest.

Selline oli siis minu esimese klassi lapse koolitoodest raakimise ulevaade. Kokkuvotvalt nii erinev Eesti kogemusega ja nouetega. Lapsele hakatakse juba varakult raakima eesmarkidest ja nende saavutamisest. Oluliseks ei ole siin faktide oppimine, vaid pigem arusaamine nendest. Lisaks on vaga hea, et lapsele toepoolest naidatakse, mida on voimalik jargmisena saavutada ja kuhu ta peaks puudlema.

LOOMAD TORONTO EESTI LASTEAIAS

Laupaeval kogunevad Toronto linna ja selle umbruse lapsed alati Eesti majja, et oppida eesti keelt ja mangida sopradega. Seekord olid kulla tulnud ka loomad Whimz' ist. See on programm, kus lastel on voimalus oppida ja katsuda elavaid loomi ning olla loomade vastu hoolitsev ja aupaklik.

Loomade kulaskaik on saanud novembrikuu traditsiooniks ja see pakub lastele alati palju elevust ja ponevust. Seekord olid kohal seitse looma- kuulik, siil, uss, puukonn, chinchilla, kana ja geko. Kuulik kais kaest katte ja lapsed said sellele pai teha. Siil kais ka laste vahel ringi, kuid kausis olles. Chinchillat, kellel on loomade hulgas koige pehmem karv, said lapsed katsuda ja osadele pandi see isegi pahe, kust viimane ruttu hoidja kate vahele tagasi huppas. Viimasele meeldib tihti "vannis" kaia liiva ja tolmu sees, mida ta ka osadele lastele naitas. Ussi said vaprad lapsed omale umber kaela. Kana said lapsed puudutada ja lapsed said ka naha kuidas kana soi elusaid ussikesi. Ainuke loom, keda ringi liikuma ei lastud, oli konn. Ja see oli vihmametsadest parit puukonn. Pohjuseks konna orn nahk. Viimaseks loomakeseks oli geko, keda lapsed uurisid lahemalt ja puudutasid ka tema nahka.




Lapsed uudistavad kana.

Chinchilla huppamas pea pealt tagasi hooldaja katte.

Uss vapra Johanna kaela umber.

Iga looma puhul raagiti sellest pohjalikumalt; mida ta soob ja kus ta elab ning mis on just vastavale loomale omaparane. Kuulik olevat Kung Fu voitleja, kellele meeldib pidevalt oma tagajalgadega luua. Siil pidavat olema super kakaja (see tegi lastele eriti nalja). Ja lastele ei soovitatud suvel konnasid looduses kinni puuda. Seda pohjusel, et paikesekreemid, mida lastele tavaliselt keha peale suvel pannakse, sisaldavaid toksilisi aineid, mis voivad konnadele olla surmavad.

Oli igati vahva ja lastele kauaks meeldejaav laupaev.

BLOGIMINE ON LAHE nagu rongisoit

Ikka ja jalle avastan ma, et blogimine on uks vahva asi. Eriti kui oled kaugel eemal vanematest, sugulastest ja lapse(kooli)polve sopradest ja muidu tegelastest. Ma ei ole suurt emaili saatja. Alati on tunne, et ma peaksin nuud pikalt ja laialt raakima, mida ma olen viimase kuu jooksul teinud ja kuidas lastel laheb. Tavaliselt tuleks kiri nii pikk, et ma ei jouaks koike ara kirjutada ja poolikuks ka ei taha jatta. Sellisel juhul ootan head voimalust kirjutada pikemalt ja laiemalt, mida loomulikult ei tulegi.

Blogides ja teiste blogi lugedes, avastad uusi huvitavaid tuttavaid, voi leiad ules kedagi minevikust. Jallegi omaette kogemus. Siis veel pidev motlemine, mida jalle postidada voiks. Tihti leian oma peas toimuva dialoogi voi monoloogi. Kas see on normaalne, ei tea? Ja olen avastanud, et alguses olin paris hadas mida kirjutada, siis nuud ei ole teemadel loppu. Muidugi oma elugi tundub palju huvitavamana. Igapaevane rutiin ei olegi rutiin ja midagi erilist toimub ju igas paevas.

Pildil soidan koos tutrega minirongi peal.

KOOLITUNNISTUS

Tudruk sai tana koolist oma esimese klassi esimese semestri tunnistuse katte. Siin saab tunnistusi kolm korda aastas- novembri lopus, martsis ja juuni lopus. Paev parast tunnistuse katte saamist on jutuajamised klassijuhatajaga. Meil seisab kooliminek ees reede hommikul. Ja ametlik nimi sellel kooliskaigul on opilase poolt juhitav konverents (student-led conference).

Sellest kooliskaigust pikemalt jargmine nadal, kuid hetkel motlen oma tudruku tunnistusele ja utlen, et see on jah vaga hea, kuid.... Kokkuvotvalt pean esimese mulje pohjal utlema, et paganama palju noutakse esimese klassi lapselt ja hinnatakse rangelt. Minu enda koolikogemus oli ju kuni vahemalt neljanda klassini ainult viitega tunnistusel koju tulla. Tagasi tulles minu piiga juurde, siis ta sai kull lugemises, kirjutamises, kones ja matemaatika (lahati ka mitmeks alaharuks), muusikas oma A-d katte, kuid loodusopetuses, kunstis ja kehalises kasvatuses olid tal B-d. Kaks viimast on ju eriti subjektiivsed. Ja mina kui lapsevanem ja oppinud pedagoog olen ikka vaga ullatanud. Loomulikult on tegelikult hea, et koik pole A-d, sest siis on ju vahegi kuhugi pole puuelda.

Muideks siinses algkoolis toovihikud ja raamatud puuduvad. Too kaib valjatrukitud lehtede peal ja vihikutes. (Puuan neid lehekesi siis ikka kodus organiseerida, et matemaatika omad matemaatika kausta vahele ja loodusopetuse omad loodusopetuse kausta vahele). Kool annab koik vajalikud vihikud.

Ja lapsed alustavad juba esimeses klassis nii oelda uurimistoodega. Naiteks loodusopetuses sai iga laps erineva looma, kelle elukeskkonda siis uuriti lahemalt. Nad said raamatu selle looma kohta (mida pidid lugema), tegid plastiliinist selle looma ja tema elukeskkonna ning lopuks siis vist tegid mingi kirjatoo opitu kohta, ja vestlesid lisaks koigele opetajaga. (Seda ma nuud paris tapselt ei tea, lahemalt saan teada jallegi reedel).

Teine suurem projekt sellel sugisel oli oma suureks kasvamise piltidest tehtud niinimetatud kaelakee (6 pilti noori otsa pesuloksudega ules riputatud). Iga pildi taha pidid kirjutama reegli voi kohustuse, mis vastava pildiga kaasas kais (naiteks sain koera ja nuud pean koera eest hoolitsema ja temaga jalutamas kaima). Seda koike tehti klassis ja koju toodi ainult valmistoo.

Kodutood saadetakse ikka ka. Esmaspaeval tuleb koju uute sonade folder. Lapsed saavad iga nadal 5 uut sona, mille nad peavad nadala jooksul selgeks oppima. Kodutoona peavad nad kirjutama iga uue sonaga lause. Nadalalopus tehakse sonade kontroll. Neljapaeval tuleb koju luuletus, mida nad peavad nadalavahetusel vahemalt kolm korda vanematele ette lugema. Ja neljapaeval tuleb koju ka raamat, mida nad peavad jallegilugema uksi ja koos vanematega. See on igal lapsel erinev, sest opetaja vahemalt puuab anda igale lapsele temale joukohase (voi natuke rohkemat, et oppimine ka ikka toimuks selle lugemise kaigus) kaiva. Reedel tuuakse koju journal- laps on koolis sinna nadala jooksul toimuva kirja pannud ning vanemad peavad sellele vastuse kirjutama (see toimib nagu kirjavahetus lapse ja vanema vahel). Viimase puhul pole tahtis kirjutatava oigsus (opetaja ei paranda seal kunagi vigu), vaid pigem naide kui kirja kasutamisest ja laps saab seal ennast vabalt valjendada. Kuus korra saadetakse koju ka kiri, mida matemaatika vallas peaks lapsega raakima ja oppima ja siis on veel koigele lisaks kaust, kuhu lapsed teevad sissekandeid oma loetud raamatute kohta. Eesmark on iga kuu lugeda 15 raamatut. Koiki neid, kes selle eesmargi taidavad, mainitakse nimet pidi jargmisel kuul toimuval kooli kogunemisel. Aasta lopus saavad tublimad ka vaikese auhinna- tunnistuse ja pliiatsi. Nii palju koolitood siinses esimeses klassis, kus lapsed on 6 aastased.

HEAD PANGAD JA KREDIITKAARDID

Tana hommikul sain kone meie panga krediitkaardi fraud (pettuse) keskusest. Et olevat mingi kahtlane ost tahetud teha. Tuleb valja, et keegi tahtis meie kaardiga rohkesti mooblit ostma hakata. Ja seda hoopis teises provintsis. Kuna see oli meie ostu harjumustest erinev, siis sellest ulekandest keelduti ja kaart tuhistati koheselt.

Palju kusimusi kerkib esile, et kuidas saadi meie kaardiga kusagil mujal ostma hakata? Me mehega kumbki pole oma kaarti ara kaotanud ja kanname seda oma taskus. Eks loomulikult oleme teadlikud restoranidest, kus nad jalutavad sinu kaardiga ara, ja siis toovad selle jalle tagasi. Ning peale selle, et maksame oma soogi eest, tehakse sinu kaardist koopia. Uhesonaga jarjekordne meeldetuletus, et kontrolli pidevalt oma kontot ja ulekandeid. Ja samas ullatavalt kiire tegutsemine panga poolt.

Lopptulemus veel selline, et uus pangakaart toodi koju katte ara umbes nelja tunni parast.

BANAANI MUFFINID LASTEGA KUPSETADES

Eile ohtul otsustasin koos lastega kupsetama hakata. Ikka seda sama banaanileiva retsepti, mille just olin ulesse pannud. Kull otsustasin mitte leiba teha, vaid sama retseptiga muffineid ja valisin natuke koogipuru nende peale riputada. Votsin isegi fotoka valja, et pilte teha ja hiljem siis postitus teha vallas, et kuidas kupsetada koos lastega. Koik oli tore ja vahva nagu lastega alati kupsetades - natuke kraaklemist, kes mida teeb ja kes on kurb, kui midagi tegematt jaab; rohkesti koogiaineid porandal ja laual ja riietes ja juustes; piisavalt toormaterjali soodud ja proovitud jne. Muffinid tulid ka valja head ja maitsvad.

Tana proovisin siis pildid koos jutu ja juhenditega ulesse, kuid mu piltidega arvuti ei taha toole hakata. Raagime siin juba ammu, et peame endale muretsema uue korraliku koduarvuti ja mitte kolme poollagunenuid ja aegunuid lapakaid kasutama.

Ehk siiski paari tunni parast onnestub.

BANAANI LEIB

Tana panen siia ulesse uhe lihtsa banaani leiva retsepti. Ma tean, et mu kallis ema armastab banaane ning tegelikult uks teine lahedane inimene kaugel Eestis kusis mu kaest retsepte. Seega tanane retsept. Muideks see on vaga lihtne ja mina tavaliselt teen seda kui naen, et banaanid on natuke liiga pruuniks lainud, kuid mitte veel halvad.

Koostisained:

1/4 tassi pehmet void

1 tass valget suhkrut (voib panna vahem)

2 muna

3 banaani, purustatud

2 tassi jahu

1 tls soodat

1/2 tls soola

Juhend:

Soojenda ahi 180 kraadini. Maari pann. Sega suures kausis voi ja suhkur. Lisa ukshaaval munad ja banaanid. Teises kausis sega omavahel jahu, sooda ja sool. Parast seda lisa jahusegu banaani segule. Liiguta kuni ained on omavahel hasti segunenud, kuid mitte liiga palju. Vala ettevalmistatud vormi. Kupseta umbes 40 minutit (see soltub muidugi millise panni sa oled valinud. Ideaal on keeksivorm, selles laheb aega tegelikult 1 tund).

Head isu.

Lisasin siia hiljem pildi juurde.

KORVITSAD

Eelmisele jutule lisaks paar pilti korvitsatest. Meie lahedal on uks vaikene farmikene, kus me oktoobri alguses kaisime oma perega. Peale korvitsate sai koike muid asju ka, mida talus kasvatatakse ja vaga head pirukakoogid olid.

Ja siin on nuud mehe poolt valja loigatud korvitsa nagu. Selle korval on tudruku poolt toodud korvits klassi valjasoidult.

FARMIS

Oktoobri lopus kais minu tudruku kooliklass farmis. Siin kutsutakse seda fieldtrip (valjasoit). Andsin talle fotoaparaadi kaasa, lootuses naha, mida nad seal siis tapselt tegid. See oli esimene kord, kus ma usaldasin talle aparaati omapead kasutada. Tudruk on teinud kull pilte, kui ma olen ta korval olnud, kuid jalutamas ta pole sellega kainud. Valjasoit oli lahedal olevasse farmi, mis on ka oppekeskus ja laager (koolivaheaegadel ja suvel). Nad pakuvad erinevaid programme, kuid oktoobris on neil teemaks korvitsad. Seega lapsed oppisid kuidas korvitsad kasvavad, rostisid korvitsa seemneid, ja tegid selle teemalist kunstitood- korvitsat meenutav pabertaldrik. Neile naidati talus olevaid loomi, nad said soita traktori jarel olevas karus (hayride). Paeva lopus said nad koju kaasa votta korvitsa.

Paev oli ilus ja allolevad on 3 pilti on minu piiga tehtud. Need olidki ainukesed pildid, mis ta tegi. Ta utles, et tal polnud aega rohkem teha. See muidugi tahendas seda, et aeg laks kiiresti, lapsed olid hoivatud ja neil oli kokkuvottes tore aeg. Loodetavasti jargmine kord on pilte rohkem.

LUMINE HOMMIK

Tana hommikul argates avanes selline pilt. Ilus valge lumi. Mulle tahendas see, et lapsed ruttu riidesse, sooma, lounasoogi kotike tudrukule valmis ja oue garaazi esist rookima. Tudruk on vaja ju kooli soidutada. Onneks oli lumi pehme, kohev ja kerge, nii et see lumekoristamine vaga raske polnudki.

Parast seda kui lapsed roomsasti autos istusid, oli aeg uletada jargmine takistus - libedad teed. Ma pole nii ammu libedate, lumiste teedega soitnud. Soit kooli oli paris hea. Kooli poole kulgev tee oli ilusasti lahti aetud, soolatud ja rohkesti soidetud. Tagasitee oli libe, pooleldi lumine ning muidu mitte monus. Kui ma uhekorra seisma pidin jaama ja uuesti soitma hakkasin, hakkas auto libisema uhele ja teisele poole. Sain masina kull kontrolli alla, kuid edaspidi olin aeglasem ja puudlikum lumistel libedatel teedel.

KUIDAS PANNA PLAASTRIT

Minu peaaegu 3ne poiss ei taha panna plaastrit oma haavadele. Pigem nutab ja kannatab valu kaes. Mina pean kull kovasti haavale peale puhuma ja kommi andma, et ta ennast paremini tunneks (viimane tema oma sonades). Onneks pole olnud palju juhuseid, kus ma oleksin pidanud plaastrit kasutama. Kuid need harvad korrad, kus sorm veritseb ja teoreetiliselt oleks koik roomsamad kui plaaster oleks haava peal, kajab selline kisa ja nutt, mis on suurem veel kui nutt valust. Seletused ei aita uldse, meelitused ja ahvardused veelgi vahem.

Plaaster iseenesest meeldib vaga. Poiss ise valis poest valja- Diego tegelane uhest kohalikust lastesaatest. Neid on hea vaadata ja tuua vanemate ja oeraasu haavade peale, kuid mitte vaiksemehe enda haava peale. Nii, et mida teha siis kui plaaster on toepoolest vaja peale panna ja kuidas seda siis panna?

Paari tunni moodudes, kui ma keeldusin ta vaiksele haavale peale puhumast, lasi ta kull plaastri peale panna, aga mitte haiget tegevale sormele, vaid korval olevale sormele. Monekumne minuti moodudes kusis ta uut plaastrit uuele sormele. Panin siis molemale sormele plaastri. Haige sorm on siiani ilma ja valutab aeg ajalt.

MITTE TUDRUKUTE RIIDED

Nuud on siis katte joudnud aeg, kus poiss on hakanud keelduma oma oe vaikseks jaanud riietest. Siiani olen ikka aegajalt leidnud midagi vaheke poisile sobilikku tudruku riietekapist. Mitte just roosasid, kuid punaseid, siniseid, lillasid, kollaseid varve. Riie on ju riie ja moeldud keha katmiseks. Ja tihti on nii, et tudrukutele moeldud riided on palju ilusamad, nii varvi valiku puhul kui ka disaini pohjal. Riietepoes ringi liikudes tahaks, et omal oleks ainult tudrukud. Nagu poisid ei tahaks ilusaid riideid kanda - varvid tavaliselt ainult sinine, pruun ja sojavae roheline; hall ikka ka.

Eile tahtsin talle selga panna uhte lillat jakki, kuid poiss utles, et see oli tudruku oma, kui ta oli vaike ning see on tudrukutele moeldud ja tema on poiss. No naed nuud. Pean siis nuud ainult poisile moelduid riideid talle selga hakkama panema.

HAMBAARSTI JUURES

Tana kaisin jalle hambaarsti juures. Kolmandat korda selles kuus. Ja ma pean veelkord minema, vahemalt kaks korda. Lukkasin ja lukkasin seda kaiku juuni kuust edasi, kuni enam nagu ei sobinud. Augud suus ja peab need ara parandama.

Oma pisipoja pidin tana kaasa votma. Pakkisin suure koti manguasjade, raamatu, lego, sokolaadi, rasvakriitide ja paberiga kaasa, et poisil oleks tegemist. Kuid niipea kui poisi korval oleva tooli peale panin ja talle lasteprogramm peale pandi, jai ta sinna istuma. Kotist ei hoolitud, vaid jalgis kord mind ja kord telekat. Niipea kui ma sain jalle pustiasendis olla, tuli ta minu juurde ja kontrollis mu suu ule. Seda on ta nuud teinud paev labi. Poiss sai hambaarsti juurest ka lelu kaasa valida, milleks ta vottis uleskeeratava hobuse.

LASTERAAMATUD LAPSEPOLVEST

Eestist eemal ja kaugel elades olen puudust tundma hakanud oma lastepolve raamatute jarele. Olin agar lugeja ja tihti lugesin palju. Nuud, kui endal lugejad kodus kasvamas, motlen uha sagedamini oma lastepolve raamatute peale. Voi oigemini kapi peale oma vanemate kodus, kus nad lihtsalt istuvad. Vennalapsed vist aegajalt neid loevad, kuid mitte just vaga. Siia ma neid ka pole tahtnud vedama hakata, rasked.

Nuud olen avastanud Eesti majas riiuli laste raamatukogu korval, kus on eesti raamatud lihtsalt votta. Ja valik on paris hea, voi nii oelda suhteliselt vene aja klassikad, minu lapsepolv. Ellen Niidu luuletusekogumikud, Erika Esopi jutukesed, Eesti rahva muinasjutud ja muistendid, Olivia Saare luuletused, Kevade, Felix Kotta Tublid loomad ja Vaat mis juhtus, lisaks minu vanamate lastepolve ajal valja antud raamatud. Nimekiri laheks tegelikult paris pikaks ja ule poolte raamatute pole ma joudnud isegi pilku heita. Olen neid hakanud tasapisi koju tassima, et ise lugeda ja oma lastele lugema hakata. Kuid eks need raamatud on rohkem huvi pakkuvad neile eestlastele, kes on Eestis ulesse kasvanud, ja mitte siin Kanadas ules kasvanud. Eks selleparast nad seal riiulil ongi.

LAPS KOOLI DIREKTORI JUURES

Esmaspaeval tuli laps koolist koju ja ultes, et opetaja saatis ta direktori juurde. Pohjuseks ei olnud mitte mingi pahandusega hakkama saamine, vaid et ta oli vaga tubli. Nimelt minu kuue aastane, esimese klassi laps on ulitubli. Ta loeb koike tekste soravalt ja ladusalt ning kirjutab koik oma motted peaaegu veatult.

Nende klass on oppinud sugisest viimased kaks nadalat nagu ma aru olen saanud (ega ma palju ei tea, mida neile opetatakse - opikud puuduvad, kuid see on teine jutt ja vajab pikemat ja pohjalikumat lahenemist). Ning nuud nad kirjutasid jutu sugisest. Klassiopetaja oli nii rahul minu lapse kirjutisega, et saatis ta koolidirektori juurde seda lugu ette lugema. Nad olid siis kahekesi direktori juures diivani peal istunud ja seda lugu lugenud. Peale kiidusonu, sai tudruk valida endale auhinna, milleks ta valis Miki-Hiire pastapliiatsi tule ja sademetega.

Nuud ma ootan ise pikisilmi jutu koju saatmist, et ka ise saaksin lugeda. Eks ma jagan siis seda teiega ka.

UUS NADAL UUS LUMI

Tana hommikul tousime ulesse uue varske lumega. Torontos ei olnud see sadu kull vaga suur, kuid meist pohja ja ida pool tuli lund veelgi rohkem maha. Paeval sadu jatkus , kuigi suurt midagi maha ei jaanud. Aegajalt paistis paike ja siis jalle oli taevas nii tume kui tume. Kaisin tana jalle uusi pilte naabruskonnast tegemas. Nuud ongi osad Halloweeni pildid lumesajuga.

Allpool on minu majaesine ja uletee olevad naabrid. Kanada haned olid ka nii suure lumesajuga valjaku peal, et pidin kohe neist pilti tegema.

FOTOJAHIL

Seoses Halloweeni tulekuga, otsustasin oma naabruskonda jalutama minna ja huvitavatest majaesistest kaunistustest pilte teha. Kuid kuidagi naljakas on kellegi voora maja ees fotokas valja votta ja pilti teha. Pidevalt on selline tunne, et omanik motleb, et kes see imelik siia fotokaga tuleb. Kuigi kui keegi oma ukse ette dekoratiivsed asjad paneb, siis muidugi eeldadakse, et keegi peatub ja vaatab. Miks mitte siis isegi pilte teha. Aga minu naabruskonnas on paljudel majadel turvakaamerad ja eks siis filmitakse pidevalt maja umbruses olevaid tegemisi.

Siit kusimus nendele, kes on teinud pilte voorastest majadest, kuidas sa oled ule saanud sellisest barjaarist voi kas sa oled midagi sellist uldse kogenud. Mu kallis kaasa palus siin suvel pilte teha maja esihoovidest ja taimedest ja kujundusest seal, et oleks omale midagi votta ja oppida. Kuid jallegi on mul raske voora inimese ukse ette pilte votma minna. Ma ise kull vaataksin imelikult inimest, kes teeks minu maja esisest pilte. Olen mina imelik voi asi on harjumisega.

Lisan siia uhe Halloweeni kaunistustega maja. Uusi pilte lisan jargmisel nadalal. Parast pidusid koolis ja Eesti lasteaias.

ELU KUI SEEBIOOPER

Siin ma nuud olen. Tana hommikul motlesin, et mida ma oma jarjekordesse postitusse kirjutan. Peaks olema midagi ponevat. Sest olen tahele pannud, et minu teisipaevased postitused on koige populaarsemad. Plaanisin siin kirjutada, kuidas me saime endile tasuta pildistamise aja, kuid lopuks maksime suure summa selle eest. Voi kuidas siinses algkoolis opikud puuduvad ja on uldse taielikult erinev susteem. Kuid need teemad peavad jaama ootama teisi paevasid.

Sattusin tana hommikul vestlema oma eestis oleva sobraga. Raakisime uhest ja teisest inimesest ning mulle tundusid asjad kui seebiooperit vaadates ja kuulates. Mida rohkem inimesi meie elus, seda kirevam ja varvilisem elu loomulikult, kuid samas voivad asjad ikka nii sassi minna, et hirmus kohe. Ja olles ise naisterahvas, arvan siiski, et naised on oma olemuselt vaga vaga rumalad olendid. Otsime lilli ja liblikaid, kuid pogeneme reaalse elu eest. Kui enda elus lilled ara oitsevad, siis otsime esimese kasvuhoone ja uksest me sisse marsime. Voiksime ju selle asemel koos kaaslasega labi sugise ja talve marssida uude kevadesse. Loomulikult peavad molemad tootama selle nimel, kuid asi on seda siiski vaart.

KODUVIDEOD

Eile vaatasime oma perega vanasid koduvideosid. Me ei tee seda just eriti sagedasti. Filmime kull aegaajalt peres toimuvaid sundmusi voi valjas kaimisi, kuid vaatame neid haruharva.

Poiss ei ole neid uldse nainud. Nuud oli nii vaimustatud nahes ennast beebina, et tana kusib muudkui videoid vaadata. Vaatab ennast ja lehvitab ning naerab ja nutab endale kaasa.

TERVITUSED SAAREMAALE

Alati on hea teada sopradest, kellega uhel aja hetkel on kaidud mooda samasid teid. Ja sobrad on ju sellised, et isegi paljude aastate moodudes on hea soe tunne sudames nendega suheldes. Minu tana hommikune suurim room- email mu ulikooli sobralt Ruthilt. Soojad ja sudamlikud tervitused Saaremaale.

WINTER WONDERLAND

Selline vaade avanes siis tana ohtul meie aiast. Parastlounal hakkas sadama laia lund, mis isegi maa peal ara enam ei sulanud. Paari tunni moodumisel ja enne kui valjas paris pimedaks laks puudsin teha moned pildid meie aiast. Lund kui palju. Paris talvine tunne. Lastel oli muidugi lobu kui palju. Ei joudnud ara oodata millal valja saab minna. Minu pisikene tahtis kohe oue minna toariietega. Ei ole ikka veel pihta saanud, et sugisel on kulmem ja jopid tuleb ka selga panna. Talvelaulud kolasid ka taiel haalel, inglise keelsed ja eesti keelsed.

Sajab sajab LUND

Nuud on kull kole lugu lahti. Alles kaks nadalat tagasi olid temperatuurid ule 20ne. Nuud siis hommikust saadik on sadanud midagi lume ja vihma vahepealset. Ja nuud 4 ajal kohe sajabki ainult lund. Mina ikka lootsin, et talv ei tule siia enne detsembrikuud. Hetkel on siiski onn see, et sajab lund, kuid maa peale see ei jaa. Maapind on siiski piisavalt soe.

Tana otsisin oma perele ulesse talveriided. Ja muidugi on vaja teha pohjalik analuus, mida on vaja juurde osta. Onneks alustasime talveriiete ostmist just eelmisel nadalavahetusel, seega oli kapis mida votta.

Kuid ma ei taha veel talve. Aias on veel ka sugistood tegemata. Loodan, et ilusad sugiseilmad tulevad ikka paari paeva parast tagasi.

VAIKE KLAVERI KONTSERT

Meie piiga alustas sellel sugisel intensiivselt klaveri oppimisega. Kevadel labis ta edukalt sellesse klassi sisse paasemiseks vajalikud katsed. Enne seda on ta oppinud klaverit nuud juba kaks aastat. Kool kus ta seda teeb on Yamaha Muusika kool. Neil on vaga hasti valja tootatud programmid laste vanust ja oskusi arvestades. Peale tavalise klaveri mangimise, on sellesse programmi sisse poimitud ka laulmine, muusika kuulamine, nootide tundmine ja jarele laulmine, ansamblis mangimine ning oma looming. Esimesed kaks aastat kaisime grupi tunnis, kus tudruk oppis vaga kiiresti ja kergesti (vorreldes teiste lastega tema grupis). Muidugi kaib selles vanuses oppimise juurde vanemate voimalus iga paev lapsega pilli taga istuda ja harjutada nadalaks ette antud kodutood.

Nuud alustasime siis uues grupis, muusikaliselt andekate, voimekate ja valja valitud lastega (tavalistesse klassidesse saab sisse igauks kes soovib). Vahe tavalise ja selle nuudse grupi vahel on nii suur ja margatav. Praeguses klassis on toepoolest naha, et lapsed on muusikast, laulmisest ja klaveri oppimisest huvitatud. Koik on vaga agarad alati opetaja kusimustele vastama ja mangima vajalikke palasid. Lisaks nadalastele grupi tundidele on ka eratunnid klaveri oppimiseks. Meie tudruku opetajaks on Moskvast hariduse saanud venelanna (kes muideks veel Venemaal elades kais suviti Elvas puhkamas). Muideks iga paev peame nuud klaverimangu harjutama vahemalt tund (monikord laheb kauem). Ja utlen siin meie, kuna tundides kaime molemad. Mina muidugi pealtvaatajana. Kuid kodus laheb tudrukul alati minu abi vaja. Seda eriti uute palade oppimisega ja nootide lugemisega.

Nuud siis lopuks pealkirja juurde. Lisaks tavalistele muusika ja pilli tundidele, on Yamahas ka Esinejate Klubi (Performance Club). Seal voivad osaleda koik kooli opilased. Sellel aastal otsustasime ka meie oma piiga sellelesse klubisse kirja panna. Klubi pohimote on anda lastele voimalus esineda, uurida muusikat ja olla ka loominguline. Nad peavad aasta jooksul vahemalt uhe korra, Yamaha kooli poolt organiseeritud kontserdil osalema; teiseks leidma kontserdi andmise voimaluse kas oma koolis voi kodus voi huviringides (uhesonaga omal algatusel) ja kolmandaks peavad nad kas kirjutama kellegi muusiku elust voi looma oma enda muusikat ja selle siis ules kirjutama ja esitama.

Sellel puhapaeval oli klubi esimene kokku saamine. Lapsed kogunesid oma vanematega Yamaha kooli uhte klassiruumi. Selleks korraks oli kogunenud seitse esinejat. Esimesena pidi esinema meie tudruk, kes oli koige noorem kohale tulijate hulgas. Piiga laks vaprasti klaveri juurde, tuvustas ennast ja lugu, mida ta pidi mangima ja alustas oma luhikese looga. Koik laabus ilusasti ja sujuvalt. Olime mehega molemad vaga uhked oma lapse ule.

Talle jargnes suurem tudruk, kes mangis kolm lugu saksofonil. Peale selle esinesid veel suuremad lapsed pikemate klaveri lugudega. Uks poiss mangis ja mangis Bachi lugu. Lool ei tulnud ega tulnud loppu, muudkui keeras aga noodiraamatu lehekulgi. Parast 10 minutit, mis tundusid veelgi pikemana, ta siiski lopetas.

Kokkuvotvalt oli vaga hea kogemus. Ja tudruk esines vaga hasti.

SITEMETER JA KLAVER

Olen nuud viimased nadalad oma blogi sitemeter'it hoolega jalginud. Vaga kerge on sellest soltuvaks muutuda ja iga tunni tagant selle statistikat lahemalt uurida. Ja tegelikult pole ma ju uldse palju loetav ega kulastatav. Aga soltuv olen ikkagi.

Kaks asja tahan siin mainida. Oigemini tahan tervitada koiki oma lugejaid ja siia sisse piilujaid.

Teiseks olen marganud, et minu blogisse satutakse viimasel ajal just klaveri otsingu sona kaudu. Ja midagi asjalikku ma ju selle kohta kirjutanud ei ole. Parandan vea ara.

Koikidele klaveri otsijatele minu mitte professionaalne arvamus. Parimad klaverid on Steinway's. Aga nad on kallid. Teine parim on Jaapani klaverid. Nimelt Yamaha ja Kawai. Valik nende vahel isiklik maitse kusimus. Uhel on terav, korge heli; teisel mahedam ja soojem. Kawai on ainult klaveri tootmisele puhendunud. Neil on oma research keskus Jaapanis ja nad kasutavad uut tehnoloogiat oma uuemates klaverites. Yamaha teaduparast toodab igasuguseid masinaid ja mitte koiki mangimiseks vaid ka lobusoitudeks. Viiamne markus- enamus klaveritest tehakse Hiinas, isegi kui klaveri on originaalselt euroopa paritolu. Kui tahad teada saada klaveri toelist vanust, leia ulesse seriaali number (enamasti klaveri sees) ning interneti vahendusel leiad ulesse selle numbriga toodetud klaveri aasta.

SOPRUS

Sobrad on osa meie elust. Nad jagavad roome ja muresid meiega ja meie nendega. On sopru kellega on koos ules kasvatud. On sopru, keda oleme kohanud oma elu erinevatel perioodidel. Kas sober on lihtsalt keegi kena ja tore inimene voi midagi rohkemat?

Mina pole olnud eriti tubli sopruse suhete hoidja. Kuid samas kui keegi on olnud minevikus sober, siis aitaksin seda isikut igati, ilma pikalt kusimusi esitamata. Kuid ma ei puua kunagi teiste inimeste elus sobrada (ilma kriipsuta). Alles eile sain teada, uhe oma sobra isiklikus elus suurest muutusest. Temaga vesteldes oli ta ullatanud, et ma ei teadnud seda varem. Nimelt sundmus ise oli toimunud juba jaanuaris. Seega kui ma ei ole kellegi elus toimuvast asjadest teadlik, arge olge ullatanud. Ma ei uuri eriti kuulujutte, ega kusi nende jarele. Kes tahab enda elust raakida, teeb seda. Muidugi on hea teada lahedaste elust. Siin aitah Liinale, kes jagab oma elu interneti vahendusel (sina mind selle blogimisega alustasid).

Ja veel, et koik on vabatahtlik. Kui sa oled oma elu teiste eest kinni pannud, siis ta seda on. Aga tervitused ja kallistused minu kaugel olevatele sopradele. Ja hoidke mind ikka oma tegemistega kursis.

Ma kahetsen uhe vaga hea sobra ara kadumist ja mitte vastamist minu emailidele. See on Katri. Kes teda tunneb, siis tervitage teda ja oelge, et ma vabandan, et ma olen teda kuidagi solvanud.

NIAGARA FALLS

Suvel kaisime Niagara kose juures. Seekord soitsime paadiga joale hasti lahedale. Meile anti selga vihmakeebid, mis meie riided kuivad hoidis. Fotokaga ei saanud eriti pilte teha, kuna suure joa lahedal oli taiesti tussi all olemise tunne.

Seega pildid on tehtud ulevalt, kust on voimalik naha paati, siniste inimestega.

HAMBAD TULEVAD JA HAMBAD LAHEVAD

Nuud siis on see juhtunud. Kaua oodatud ja osaliselt suureks kasvamisega seotud. Tudruk nimelt kaotas oma esimese hamba. Suus ilutseb tuhimik, mille tagant piilub valja uus suurem hammas. Ta hammas oli suus loksunud ule kuu, kuid me ei ole lubanud tal seda ise logistada. Siis nuud ohtul kodus isaga tantsides ja mangides ning koku porgates polve vastu, lendas loksuv hammas suust valja. Piiga ise ehmunud, nutab, suust tuleb verd. Ta rahuneb kull maha hambaaugu puhastamise ajal. Peseme beebi hamba puhtaks ja leiame pisikese karbi. Viimane on just selleks otstarbeks moeldud ja me saime sellele uhel hambaarsti kulastamise kaigus.

Jargmine samm oleks siin kandis hammas padja alla panna ning hommikuks oleks seal hamba asemel raha (viimane summa 5 kuni 20 dollarit). Hamba vahetab raha vastu Toothfairy - hambahaldjas. Kuid tudruk ei taha hammast padja alla panna. Ta tahab oma hamba alles hoida ja sopradele naidata. Raha pole uldse oluline.

Seega haldjat meie peres ei kainudki. See eest on hammas ilusasti alles.

ONNELIKUD ONNETUSED

Monikord juhtub nii, et kui asjad hakkavad valesti minema, siis lahevad kohe koik valesti. Mitu asja uksteise otsas ja loppu ei paista olevat. Paris hullud need asjad ka polnud, paar nadalat tagasi juhtus meil nii.

Laupaeva hommik oli meil plaanitud klaveri kojutoomise paevaks. Jatsin mehe auto ja lastega koju, et klaveri toojad ikka kedagi kodust eest leiaks. Eesti lasteaeda laksin sellel hommikul teise opetaja autoga. Minu hommik kulges sujuvalt, kuid koju tagasi joudes, ei olnud klaverit kodus. Mis selle klaveriga juhtus saad lugeda siit.

Parastlounat on tudrukul klaveritunnid. Istusime siis koik autosse, et soitma hakata. Kuid mis liikuma ei hakanud, oli auto. Viimane tegi ainult imelikku haalt. Arvasime, et akki akud. Helistasin sobrannale, et tuleks autoga kohale akut laadima (ei tea nuud siin tapselt, kuidas seda korralikus eesti keeles oeldakse, kui juhtmed pannakse kahe auto aku peale ja siis peaks mitte tootav aku ka toole hakkama). See trikk meie autot toole ei pannud.

Ega midagi muud kui mees hakkas asja lahemalt uurima ja puudis parandada uhte ja teist. Kais isegi akulaadijat ostmas. Auto toole ei hakanud.

Jargmisel hommikul helistasime kohale towtruck'i. Esimene asi, mida see tegi, oli puuda uuesti akut toole panna. Ja see onnestuski! Tuli valja, et mu mees oli ikka oigeid asju parandanud, kuid akulaadija mille ta ostis, ei tootanud.

Puhapaeval jalle autosse ja klaveriopetaja juurde, et eelmisel paeval vahele jaanud klass jargi teha. Poole tee peal, utlesid autol pidurid ulesse. Onneks oli mees roolis ja soiduteel oli vahepealne rada (kust tavaliselt vasakuid poordeid tehakse).

Viisime siis auto ikkagi mehaaniku juurde. Parast luhikest vaatlust tuli valja, et tuleb ara vahetada kogu pidurite susteem, mis votab aega terve paeva. Meie pidime aga tagasitee leidma bussi abil. Paar paeva enne, olid aga bussijuhid otsustanud streikima hakata. Onneks siiski buss tuli, viis meid kodule lahemale ja siis jalutasime veel pooltundi sealt maja juurde. Koju joudes aga avastasime, et me polnud maja ust lukku pannud.

Onneks olid need siiski oneliku onnetused. Oigel ajal, oiges kohas, oige inimese kaes. Auto saime jargmine paev tagasi. Elu on jalle roobastesse ja oma rutiini lainud.

MUUTUVAD PLAANID JA KOOL

Tanaseks olid meil varajased plaanid. Tahtsime hommikul kooli minna jala nimelt. Tana on kooli jalutamise paev. Ja tudruk tahtis ka kondides minna. Panin lapsed isegi veidi varem magama, et hommikul varem ules tousta ja siis kooli poole jalutama hakata. Kuid tudruk teatas ules argates, et tal koht valutab, kohe vaga valutab. Lubasin, et voib siis tana koju jaada.

Nuud pole kull kohuvalust kippu ega koppu, kuid las ta olla kodus. Siin, Kanadas on esimese klassi koolipaev sama pikk kui keskkoolil. Mida nad tapselt seal nii kaua teevad ja opivad, ma ei tea. Laps laheb kooliuksest sisse ja siis parast kolme tuleb ta sealt jalle valja. Loomulikult vasib laps ara. Ukskord lahitulevikus tahan tudruku koolist ka raakida, aga nuud tagasi oma muutuvate plaanide juurde.

Nuud me siis oleme kolmkesi kodus ja mina plaanin, mida lastega teha. Pidin minema shoppama ja siis kodutoid tegema. Nuud lahen shoppama ja vahva oleks lastega hiljem kupsetada. Kuus tundi on jaanud tegutsemiseks, enne kui ma paar last lisaks saan.

Oma toimetused olen nuud lopetanud. Tudruku viisin ikkagi parastlounal kooli. Tuleb valja, et ainuke asi mis tal tegemata jai oli matemaatika tooleht. Opetaja lubas selle koju kaasa anda. Muud midagi ei tehtutki selle 4 tunni jooksul.

VANEMAKS MUUTUMINE

Kuidas sa saad vanemaks? Kuidas sa muutud vanemaks? Jah raagin sellest valispidisest vanemaks saamisest. Enda puhul tundub, et ma ei ole vaga muutunud. Piltide pealt vaadatuna kull, kuid mitte ikkagi vaga.

Oma kunagistest sopradest eemal elades ei nae neid vananemas. Kuid kui aastate tagant kohtuda, siis monikord on muutus olnud suur. Naed toepoolest, et inimene on vanemaks saanud. Piltide pealt vaadates muutust vaga ei marka. Mondade vastu on aeg olnud helde, kuid samas moned on vaga muutunud.

Nagin hiljuti oma kursuse kokkutuleku pilti. Ja paari inimest ma ei tundnud esmapilgul ara. Kuigi on moodunud ainult 10 aastat.

Teineasi on uute inimestega kohtudes. Naed inimest esmakordselt teatul ajahetkel. Ja kui saad teada, et inimene on sinuga uhevanune, siis hakkad ennastki nagema uues ajajargus. Vanemana. Minuga on vahemalt nii.

SUGIS ON SIIAGI SAABUNUD

Ilmad on kulmad. Nuud lopuks on siis toepoolest ohus tunda sugist. Paike paistab kull roomsalt, kuid ohk on siiski kulm. Tana hommikul otsisin isegi ulesse kindad, sallid ja mutsid. Toas olen samuti lopuks kutte sisse lulitanud.

Aias ootavad varsti aiatood. Ookulma pole veel kull olnud, kuid lilled hakkavad ara vasima. Moned liiliad on ikka veel usinad oitsejad. Vaatamata nargus lehtedele, loovad oied aegajalt ikka veel lahti. Samas pean hakkama motlema jargmisele aastale, mida aeda istudada ja kas seda teha nuud sugisel voi pean kevadet ootama jaama.

TRAHVIKVIITUNG

Parastlouna. Aeg on tudrukule kooli jarele minna. Poiss autosse ja soidamegi kooli juurde.

Nagu alati on seal palju autosid, vanemaid ja lapsi. Keeran parkimisplatsile, hakkan tagurdama ja vaatan, et uks tume auto ootab minu jarele. Tagurdan edasi, kuid see ei lahe mul eriti hasti. Peaksin uuesti edasi soitma ja siis uuesti tagurdama, kuid see tume auto on minu tee eest blokeerinud. Auto uks laheb lahti ja sealt astub valja politseinik. Minul imestusest silmad parani, et kas minuga tahetakse raakida. Tuleb valja, et minuga jah. Endal lendab peast labi tuhat kusimust, mida ma nuud siis valesti teinud olen. Omast teada peatusin iga stop margi taga ja vilgutasin ikka poorde ajal suunda ja kellegile otsa ju ka ei soitnud.

Tahan auto uksest valja hakata minema, kuid mul palutakse autosse tagasi istuda ja aken alla keerata. Kusitakse minu esinumbri kohta, et kus see on. Mul pole aimugi. Ma tean, et seda mul pole, kuid olen arvanud, et taganumbrist on kullalt. Monedes usa osariikides ja Kanada provintsides pole esinumber oluline. Tuleb valja, et Ontarios on vaja. Tean, et mu mees eemaldas selle numbri talvel, kuid kuhu ta selle pani, ei maleta. Nuud kusitakse naha mu juhilube ja auto kindlustust. Siis minnakse nendega politsei autosse trahvikviitungit kirjutama. Mina vaatan aga oma poja istme alla ja naen seal auto esinumbrit. Hoivan selle sealt valja ja naitan seda siis politseile. See on ullatunud, et nae ikka on olemas. Utleb mulle siis, et pangu ma aga see number autole kulge ja votku pildid ning siis peaksin nendega kohtuniku juurde minema ja ehk siis antakse mulle mu eksimus andeks. Ja ara ta soidab.

Vahepeal on mu sobranna tudruku koolist ara toonud auto juurde. Eemalt naen uudishimulike vanemate pilkusid. Osad astuvad ligi ja uurivad, et mida ma valesti tegin. Juttu kui palju. Endal piinlik ja samas olen vihane kaasa peale, kes peaks neid reegleid paremini teadma ja miks ta kull selle numbri eemaldas, kuid kunagi tagasi ei pannud.

Eelmisel nadalal kaisin siis kohtuniku juures koos autost ja numbritest tehtud piltidega. Tadi vaatab neid pilte ja kusib, et miks ma ikka ilma soitsin. Mina vabandan, et olen suudi, kuid see oli ainult uks vaike arusaamatus ja ma enam seda ei tee. Tadi siis ikka rohutab, et ma pean teadma reegleid, kuid seekord ta seda eksimust ei arvesta ja ma ei pea trahvi maksma ja see ei ilmu mu rekordites. Tanu Jumalale.

MEIE UUS VANA KLAVER

Nuud lopuks on meil kaua oodatud klaver kodus. See on Kawai US50. Kui need numbrid midagi utlevad. Kuid brand on Jaapani oma ja uks maailma parimaid (vahemalt nii raagitakse). Meie ostsime kull kasutatud, umbes 20+ aastat.

Ostsime selle eraisiku kaest ja pidime leidma kolijad. See oli ullatavalt raske. Alustasin telefoniraamatu lahti luues ja helistasin suuremate kuulutuste telefoni numbritel. Selgus, et enam vahem kusivad koik sama hinda. Paar korda kusiti, millist hinda teised pakkusid ja siis anti paarkummend dollarit odavam hind. Lopuks panin aja kinni uhe firmaga, keda eelmine omanik soovitas. Paar paeva enne kolimist hakkasin kusima firma poolt pakutud kindlustust klaveri kolimiseks. Et kui ikka nemad midagi kolimise ajal katki teevad, voi hullem veel, klaveri maha kukutavad, et kas neil on ette naidata paberi peal kindlustust, mis neil reklaami pohjal on olemas. Oeldi, et kindlustus on olemas ja vaga hea, kuid nad ei naita seda oma klientidele. Mina ikka nuian, et ma tahan seda naha, kuna tanapaeval ei saa midagi usaldada lihtsalt labi telefoni. Ja lopuks nad tuhistasid minu kolimise!!!!!! Ma tahan neile ainult tuli teha!?

Ega midagi, tuli leida teine firma. Leidsin, maarasime aja ja hinna kokku (enam ma kindlustust paberil ei kusinud). Saabus katte kolimise paev. Mina ootasin, klaveri omanik ootas. Elu oli 4ks tunniks kinni pandud. Sellest neljast tunnist sai 6 tundi, kuid kolijatest ei kippu ega koppu. Lopuks helistasin, et kus olete. Oeldi, et tana ei joua, halb liiklus ja nad on graafikust maas. Mina, et miks nad siis ei helista, vaid me peame lihtsalt ootama. Vastust ei saanud, kuid lubati tulla jargmine paev. Nouan, et oleksin esimene klient sel paeval. Jaadi nousse, et kell 9 ollakse kohal. Saabus jargmine paev ja kell 9, kuid mitte kolijaid. Helistasin siis jalle, et kus olete? Siis oeldi, et tulevad kell 12. Mina nouan ikka varem ja saan kella 11ks aja. Olen klaveri omaniku kodus kell 11, kuid mitte kolijad. Poole tunni moodudes helistan jalle neile. Lubatakse tulla 12. Mis mul siis ulejaab kui oodata. Lopuks saabuvad kolijad. Uks suur mees tuleb sisse, heidab klaverile pilgu peale ja teatab, et klaver on liiga suur ja raske. Neil on vaja 3 meest. Mina siis utlen, et seda ma ju kogu aeg olen raakinud, et vaja 3 meest ja nad lubasid seda varem. Tuleb valja, et neil hommikul oli kull 3 meest, kuid viimane jaanud haigeks ja pidi koju minema. Lepime kokku jargmise paeva hommikul kell pool 9.

Saabub jargmine paev. Kell on 10 ja ei midagi. Helistan kolijatele. Jalle. Tana ei saa tulla, saan vastuseks. Mina juba nii vihane ja krigistan hambaid. Lopuks teatan, et mul pole neid vaja. Alustan uut klaveri kolijate otsingut.

Viimased kolijad, keda leidsin, saabuvad kohale oigeaegselt. Korvalt vaadates tundub, et teavad mida teevad. Ja mina kusimusi ei kusi. Klaver tuuakse tuppa. Siis kusitakse hinnaks sada dollarit rohkem kokkulepitud hinnas. Minul silmad suured ja ahhastus ka. Tule taevas appi! Pohjus, et nad pidid klaveril osad eemaldama. Mis osad? Mina ei nainud peale rataste eemaldamist midagi. Ja mulle ei oeldus ka klaveri auto peale laadimisel, et midagi oli vaja eemaldada. Nad eemaldasid RATTAD ja see on klaveri osad. peale pikka kauplemist sain osa sellest sajast alla. Siis heitsin klaverile lahema pilgu peale ja tuli valja, et uks nurk on loogi pihta saanud ja pisike tukk on kuljest ara tulnud. Naitan siis seda looki, mille peale vaieldakse vastu, et see oli juba enne katki. Kuid mul olid pildid neile naidata (tegin enne kolimist pildid koikidest olemas olevates kriipsudest ja kraapsudest). Sain veelgi allahindlust.

Nuud ongi klaver kodus. Endal halb maitse suus kui ebaprofessionaalselt tootatakse. Ja moraal, et alati hoia varuplaan ja tea oma oigusi ning ole valmis koige hullemaks. Minu kaasa soovitus oli, et tema arvates oleks pidanud 5 erinevat kolijat samaks ajaks tellima. Kes iganes saabub esimesena, saab too.

Pilt on klaverist enne kolimist.

VEEL KLAVERIST

Parast pikka ja pohjalikku otsimist ja kaalumist otsime endale klaveri eraisiku kaest. Ja seda mitte voora inimese kaest vaid piiga klaveriopetaja kaest.

Lugu ise selline. Otsisin interneti kaudu kuulutusi ja saatsin jarelparimisi uhele muugi kuulutusele. Emaili vastuse nimest nagin, et see inimene hakkab olema mu tudruku klaveriopetaja. Huvitav kokkusattumine. Vastasin emailile ja lopuks otsustasime seda vaatama minna ning tegime pakkumise, mis vastu voeti. Klaver oli kull tolmune ja vahemalt paar aastat haalestamata, kuid omanik lubas selle puhtaks teha ja tehnikul isegi klaveri ule vaadata, et koik ikka tootab.

Nuud olen alates reedest lootnud iga paev, et klaver tuuakse koju, kuid ei. Nimelt klaveri kolimise firma on omaette ooper. Lubadused ja lubadused ja siis tullakse kohale kuid uks mees vahem ja siis lubatakse tulla tana hommikul, kuid siiani ei kippu ega koppu.

Hoian poidlad pihus.

PAEV PAIKESE KAES

Tana oli jalle uks imeilus sugisene soe ilm. Kraade oli ule 20ne ja paike tegi ilma veelgi monusamaks.

Polnud muud valikut kui nautida seda ilusat paeva enne tuulte ja tormide ja lume tulekut. Seda muidugi nuud paevasel ajal ainult poisiponniga. Tema lemmik kohaks on meie tiigiaarne park koos manguvaljaku ja partide, hanede ja luikedega. Votsime kaasa skuutri ja liivakasti manguasjad ning olimegi luhikese aja parast tiigi aares.

Endale haarasin kaasa raamatu, lootuses et pargi pingi peal seda veidi lugeda. Sellest kull suurt midagi valja ei tulnud, kuna mu poiss tahtis, et ma temaga mangiksin. Pean siin mainima, et mu varsti kolmeseks saav ponn ei mangi teiste lastega, kull aga minu voi isa ja oeraasuga.

Parast koolipaeva loppu olime jalle oues. Seekord kull meie endi aias. Minu lapsed ja mu kaks parastlounast lisa last teevad kokku paris kova kisa ja kara ning ma loodan, et mu vaikses naabruskonnas naabrid ei pane seda larmi pahaks.

SUGISTUULED

Sugis on ametlikult siia joudnud. Koos sugisega on toimunud jalle muudatused igapaevasesse rutiini. Ma olen avastanud, et kui midagi mu elus muutub, siis ei ole mul tahtmist blogida. Kui olen oma rutiiniga jalle ara joudnud harjuda, siis olen tagasi postitusi tegemas.

Uued asjad siis septembrikuus- tudruk alustas 1.klassis ja alustas ka oma intensiivset klaveri opet. Lisaks oma kahele pongerjale on mul veel kaks eesti lapsukest parast kooli loppu hoida. Eesti lasteaed alustas hooaega. See aasta hakkasin opetama 3/4 keelekumbluse klassis. Ja ilmad on veidi jahedamaks lainud.

Puuan ikka elust olust pikemalt kirjutada. Kuid seda teinekord.

LOSS

Tana parast pikka ja pohjalikku koristamist, teatas tudruk, et tema sooviks elada lossis. Lossis elades oleks meil igauhel teenija, kes teeks meile asjad ette ja taha. Teenijad koristaksid ja teeksid meile suua. Meie saaksime sel juhul teha mida iganes tahame. Ja ara me ka niimoodi ei vasiks.

Suureparane idee. Nuud oleks ainult vaja suuremat lossi ja kullakotti. Voi vastupidi.

Klaver

Hetkel tegeleme vaga aktiivselt klaveri ostuga. Kool hakkab varsti peale ja koos sellega ka tudruku klaveritunnid. Sellest aastast alates on aga vaja toelist klaverit, suntesaator pole enam piisavalt hea lapse muusikalisele arengule.

Kuid milline valik on meie ees!!!! Uks klaver parem kui teine. Uute hinnad on muidugi soolased. Tegelikult on igas hinna skaalas. Kasutatuid klavereid on palju, kuid siin on ka uks aga... . Uus klaver on ikka uus klaver. Igal klaveril on omad head ja vead ja otsustada, milline on see oige, on nii raske. Tahaks midagi, mis kasvaks koos lapsega ja ei jaaks tema jaoks vaikseks ega kesiseks. Ukskoik, mida siis tulevik tema jaoks toob.

Vanal Vene ajal oli ju nii lihtne. Kohalikus lehes naed paari klaveri kuulutust ja valid nende vahelt valja uuema. Siis tood selle koju ja koik on rahul. Tead, et see oli hetkel parim voimalus. Ei pidanud ennast harima erinevate klaveri brandide vahel, ei pidanud teadma klaveri tehnoloogiat ja kas see on ikka viimase aja oma voi mitte, ei pidanud soitma erinevate poodide vahel, et leida see koige parem hind ja ei pidanud muretsema, et sulle lihtsalt uks asi pahe maaritakse.

Hetkel on tunne, et klaveri kaupmehed (siinkandis vahemalt) on hullemad kui auto muugiesindajad. Jutt jookseb nii ladusalt ning nii veenvalt raagitakse miks just see firma on koige parem. Igast poest lahed valja tundega, et nendel on just see oige ja meile sobiv, mida otsime. Ja nagu autotki ostma minnes on sageli esimene kusimus, millises hinna skaalas klaverit on kavas osta. Ma ei tea ju. Tahaks osta ikka parima- mis oleks maailma tasemel teatud, millel on hea oppida ja edasi areneda, mille heli ja kola oleksid suureparased ja lopuks ka ikka raha.

Muidugi on ka klaverite tootmine Hiinasse (voi teistesse Kaug-Ida riikidesse) viidud. Sellega puutakse hinda all hoida, kuid mina olen ikkagi kuidagi skeptiline nende Hiina toodete osas. Euroopas toodetud uued klaverid on kahjuks kallimad. Miks mitte siis osta kasutatud?

See on uks huvitav teema. Internetis ringi uurides sattusin huvitavate faktide peale. Ma raagin siin kasutatud klaveritest mida poodides muuakse. Tuleb valja, et enamus tuleb Jaapanist. Ja mitte ainult Jaapanist, vaid Jaapani muusikakoolidest, kus seda pilli on piinatud 8 tundi paevas 7 paeva nadalas. Sealsed koolid saavad oma 20+ aastasest klaverist lahti ja siin kandis kusitakse selle eest ikka umbes poole hinnast vorreldes uuega. Uks asi on muidugi veel, et Jaapanist parit klaver on ehitatud Jaapani niiske kliima jaoks, mitte Pohja Ameerika turu jaoks. Garantii, mis poest kaasa antakse (enamasti kasutatud pilli puhul 5 aastat), on enamasti valise kasti jaoks ja mitte klaveriosade peale.

Tana helistasin uhele eraisikule, kes klaverit muus. Tuli valja, et ta muus oma isa poes muugil olevat klaverit. Ei teadnud klaveri korgust ega iga. Utles ainult, et klaver paistab valja nagu 7/8 aastat vana. Andis kull seeria numbri ja modeli numbri, mille pohjal onnestus mul interneti kaudu valja selgitada, et klaver on tehtud umbes 1973 aastal. Seega ule 30 aasta vana.

Uhele teisele ajalehe kuulutusele helistasin varem ka. See oli aga tegelikult poe telefoni number, kus neil oli suurem valik kasutatud pille. Ei ole mul onnestunud leida eraisikuid, kes muuksid mitte vaga vana kasutatud klaverit. Seega oleme enam vahem otsustanud, et peame endale muretsema uue klaveri. Loodan, et tudruk jatkab oma opinguid usinasti ja koik see investeering tasub ennast ara.