Tana hommikul argates avanes selline pilt. Ilus valge lumi. Mulle tahendas see, et lapsed ruttu riidesse, sooma, lounasoogi kotike tudrukule valmis ja oue garaazi esist rookima. Tudruk on vaja ju kooli soidutada. Onneks oli lumi pehme, kohev ja kerge, nii et see lumekoristamine vaga raske polnudki.
Parast seda kui lapsed roomsasti autos istusid, oli aeg uletada jargmine takistus - libedad teed. Ma pole nii ammu libedate, lumiste teedega soitnud. Soit kooli oli paris hea. Kooli poole kulgev tee oli ilusasti lahti aetud, soolatud ja rohkesti soidetud. Tagasitee oli libe, pooleldi lumine ning muidu mitte monus. Kui ma uhekorra seisma pidin jaama ja uuesti soitma hakkasin, hakkas auto libisema uhele ja teisele poole. Sain masina kull kontrolli alla, kuid edaspidi olin aeglasem ja puudlikum lumistel libedatel teedel.
1 comment:
Ah, kadedaks teeb... (muidugi mitte libedus, vaid vaade).
Post a Comment