Tanaseks olid meil varajased plaanid. Tahtsime hommikul kooli minna jala nimelt. Tana on kooli jalutamise paev. Ja tudruk tahtis ka kondides minna. Panin lapsed isegi veidi varem magama, et hommikul varem ules tousta ja siis kooli poole jalutama hakata. Kuid tudruk teatas ules argates, et tal koht valutab, kohe vaga valutab. Lubasin, et voib siis tana koju jaada.
Nuud pole kull kohuvalust kippu ega koppu, kuid las ta olla kodus. Siin, Kanadas on esimese klassi koolipaev sama pikk kui keskkoolil. Mida nad tapselt seal nii kaua teevad ja opivad, ma ei tea. Laps laheb kooliuksest sisse ja siis parast kolme tuleb ta sealt jalle valja. Loomulikult vasib laps ara. Ukskord lahitulevikus tahan tudruku koolist ka raakida, aga nuud tagasi oma muutuvate plaanide juurde.
Nuud me siis oleme kolmkesi kodus ja mina plaanin, mida lastega teha. Pidin minema shoppama ja siis kodutoid tegema. Nuud lahen shoppama ja vahva oleks lastega hiljem kupsetada. Kuus tundi on jaanud tegutsemiseks, enne kui ma paar last lisaks saan.
Oma toimetused olen nuud lopetanud. Tudruku viisin ikkagi parastlounal kooli. Tuleb valja, et ainuke asi mis tal tegemata jai oli matemaatika tooleht. Opetaja lubas selle koju kaasa anda. Muud midagi ei tehtutki selle 4 tunni jooksul.
No comments:
Post a Comment