Tudruk sai tana koolist oma esimese klassi esimese semestri tunnistuse katte. Siin saab tunnistusi kolm korda aastas- novembri lopus, martsis ja juuni lopus. Paev parast tunnistuse katte saamist on jutuajamised klassijuhatajaga. Meil seisab kooliminek ees reede hommikul. Ja ametlik nimi sellel kooliskaigul on opilase poolt juhitav konverents (student-led conference). Sellest kooliskaigust pikemalt jargmine nadal, kuid hetkel motlen oma tudruku tunnistusele ja utlen, et see on jah vaga hea, kuid.... Kokkuvotvalt pean esimese mulje pohjal utlema, et paganama palju noutakse esimese klassi lapselt ja hinnatakse rangelt. Minu enda koolikogemus oli ju kuni vahemalt neljanda klassini ainult viitega tunnistusel koju tulla. Tagasi tulles minu piiga juurde, siis ta sai kull lugemises, kirjutamises, kones ja matemaatika (lahati ka mitmeks alaharuks), muusikas oma A-d katte, kuid loodusopetuses, kunstis ja kehalises kasvatuses olid tal B-d. Kaks viimast on ju eriti subjektiivsed. Ja mina kui lapsevanem ja oppinud pedagoog olen ikka vaga ullatanud. Loomulikult on tegelikult hea, et koik pole A-d, sest siis on ju vahegi kuhugi pole puuelda.
Muideks siinses algkoolis toovihikud ja raamatud puuduvad. Too kaib valjatrukitud lehtede peal ja vihikutes. (Puuan neid lehekesi siis ikka kodus organiseerida, et matemaatika omad matemaatika kausta vahele ja loodusopetuse omad loodusopetuse kausta vahele). Kool annab
koik vajalikud vihikud.
koik vajalikud vihikud. Ja lapsed alustavad juba esimeses klassis nii oelda uurimistoodega. Naiteks loodusopetuses sai iga laps erineva looma, kelle elukeskkonda siis uuriti lahemalt. Nad said raamatu selle looma kohta (mida pidid lugema), tegid plastiliinist selle looma ja tema elukeskkonna ning lopuks siis vist tegid mingi kirjatoo opitu kohta, ja vestlesid lisaks koigele opetajaga. (Seda ma nuud paris tapselt ei tea, lahemalt saan teada jallegi reedel).
Teine suurem projekt sellel sugisel oli oma suureks kasvamise piltidest tehtud niinimetatud kaelakee (6 pilti noori otsa pesuloksudega ules riputatud). Iga pildi taha pidid kirjutama reegli voi kohustuse, mis vastava pildiga kaasas kais (naiteks sain koera ja nuud pean koera eest hoolitsema ja temaga jalutamas kaima). Seda koike tehti klassis ja koju toodi ainult valmistoo.
Kodutood saadetakse ikka ka. Esmaspaeval tuleb koju uute sonade folder. Lapsed saavad iga nadal 5 uut sona, mille nad peavad nadala jooksul selgeks oppima. Kodutoona peavad nad kirjutama iga uue sonaga lause. Nadalalopus tehakse sonade kontroll. Neljapaeval tuleb koju luuletus, mida nad peavad nadalavahetusel vahemalt kolm korda vanematele ette lugema. Ja neljapaeval tuleb koju ka raamat, mida nad peavad jallegilugema uksi ja koos vanematega. See on igal lapsel erinev, sest opetaja vahemalt puuab anda igale lapsele temale joukohase (voi natuke rohkemat, et oppimine ka ikka toimuks selle lugemise kaigus) kaiva. Reedel tuuakse koju journal- laps on koolis sinna nadala jooksul toimuva kirja pannud ning vanemad peavad sellele vastuse kirjutama (see toimib nagu kirjavahetus lapse ja vanema vahel). Viimase puhul pole tahtis kirjutatava oigsus (opetaja ei paranda seal kunagi vigu), vaid pigem naide kui kirja kasutamisest ja laps saab seal ennast vabalt valjendada. Kuus korra saadetakse koju ka kiri, mida matemaatika vallas peaks lapsega raakima ja oppima ja siis on veel koigele lisaks kaust, kuhu lapsed teevad sissekandeid oma loetud raamatute kohta. Eesmark on iga kuu lugeda 15 raamatut. Koiki neid, kes selle eesmargi taidavad, mainitakse nimet pidi jargmisel kuul toimuval kooli kogunemisel. Aasta lopus saavad tublimad ka vaikese auhinna- tunnistuse ja pliiatsi. Nii palju koolitood siinses esimeses klassis, kus lapsed on 6 aastased.
3 comments:
Väga põnev ja jälle veidi teistmoodi. Aga vat seda koormust ei oska niimoodi hinnata. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kuidas Eestis 1. klassis nõudmised olid, viimased kogemused on 10 aasta tagused.
Aga ma tean, kui tüütu see on, kui kogu aeg ainult häid hindeid saad. Terve suguvõsa suhtub lõpuks sinusse nagu imelooma ning ainus tunnustus on "ah, nii igav tunnistus". Terve keskkooli jooksul oli mul vaid üks aastahinne "4" - 8. klassi lõpus bioloogia. Jäin õpetajale korra mahakirjutamisega vahele, usaldus kadus ja eks ta siis kiusas mind mõnuga - ikka leidus konna siseehituses midagi, mis paugupealt meelde ei tulnud :).
Ma nii püüdsin teist korda ülikoolis käies viilida ja vabalt võtta, aga ikka sattusin üsna piiri pealt cum laude sisse. Nagu mingi needus!
Nüüd vähemalt saksa keele kursusel ei ole ma pidevalt kõige tublim, kelle poole siis kõik, suu ammuli, lootusrikkalt vahivad :D
Ise olin samuti tubli koolilaps. ja nuud eeeldan, et tudruk (kes tundub vaga tark ja nutikas laps olevat) peaks ka ikka vahemalt esimeses klassis koik A-d koju tooma. Kuid kui ma motlema hakkasin, millist tood nad teinud on ja mida meie ajal (ja nuud ikka ka) esimese klassi laste kaest nouti, siis vahe on vaga suur. Muideks ta sai uhe A+ tunnistusele ja see oli lugemine. Aga ta on lugenud iseseisvalt juba alates 3ndast eluaastast. Ja hetkel loeb ta vahemalt 4nda klassi tasemel (arusaamine tekstist umbes sealkandis) ning oma 1/2 klassis on ainult uks teine 2 klassi tudruk, kellele saadetakse koju samal tasemel raamatuid. Siin ma motlen, et kui A saamiseks on nii palju rohkem vaja ees olla, siis peaks olema ainult imelaps see, kes toepoolest koik A-d koju toob. Vastupidiselt meie koolis, kus vist esimeses klassis pooled tudrukutest ja moned poisid ikka ka, saavad koik 5 oma tunnistusele.
tegelikult olen juba enda peale vaga pahaseks saamas, et kui halb ema ma olen, ja selle asemel, et roomustada, torisen ma siin omaette.
Mina ei olnud hea õpilane aga ma ei mäleta, et koolis oleks raske olnud. Aga noh, see oli sada aastat tagasi ka.
Poisilt ootasin ka häid hindeid :D Tarkur, nagu ta oli. Õigemini hinnanguid, sest seal koolis hindeid ei pandud. Eks näis, kuidas tüdrukuga läheb.
Põnev on lugeda, kuidas erinevates maades lood on.
Post a Comment