Tanane hommik algas mul klaverihelide saatel. Tudruk otsustas eriti varakult ulesse tousta. Kui ma utlesin, et ta laheks ja teeks midagi mis talle meeldib, kuni ma ulesse tousen, otsusta ta klaverit mangima hakata. Maja suuruse tottu ei olnud see vali ja kova, vaid selline paras hommikune kaunis kola. Poiss magas rahus edasi ja ei liigutanud ennast.
See tudruku klaveri mangimine vabadel hetkedel ongi see, mis teeb mulle eriti roomu. Siis ma tean, et see ei ole mitte mina, kes ikka last tagant lukkab ja klaverit palub harjutada, vaid ikka tudruk ise ka. Ja ta on tubli. Need palad mida ta mangis, on ta kusagilt kuulmise jarele ara oppinud ja lisanud oma vasaku kae rutmi (akordid oleks vist oigem oelda), osad eelmiste aastate lauluraamatutest. Ilus ilus kui omal ikka muusik kodus.
No comments:
Post a Comment