Eestist eemal ja kaugel elades olen puudust tundma hakanud oma lastepolve raamatute jarele. Olin agar lugeja ja tihti lugesin palju. Nuud, kui endal lugejad kodus kasvamas, motlen uha sagedamini oma lastepolve raamatute peale. Voi oigemini kapi peale oma vanemate kodus, kus nad lihtsalt istuvad. Vennalapsed vist aegajalt neid loevad, kuid mitte just vaga. Siia ma neid ka pole tahtnud vedama hakata, rasked.
Nuud olen avastanud Eesti majas riiuli laste raamatukogu korval, kus on eesti raamatud lihtsalt votta. Ja valik on paris hea, voi nii oelda suhteliselt vene aja klassikad, minu lapsepolv. Ellen Niidu luuletusekogumikud, Erika Esopi jutukesed, Eesti rahva muinasjutud ja muistendid, Olivia Saare luuletused, Kevade, Felix Kotta Tublid loomad ja Vaat mis juhtus, lisaks minu vanamate lastepolve ajal valja antud raamatud. Nimekiri laheks tegelikult paris pikaks ja ule poolte raamatute pole ma joudnud isegi pilku heita. Olen neid hakanud tasapisi koju tassima, et ise lugeda ja oma lastele lugema hakata. Kuid eks need raamatud on rohkem huvi pakkuvad neile eestlastele, kes on Eestis ulesse kasvanud, ja mitte siin Kanadas ules kasvanud. Eks selleparast nad seal riiulil ongi.
No comments:
Post a Comment