Ikka ja jalle avastan ma, et blogimine on uks vahva asi. Eriti kui oled kaugel eemal vanematest, sugulastest ja lapse(kooli)polve sopradest ja muidu tegelastest. Ma ei ole suurt emaili saatja. Alati on tunne, et ma peaksin nuud pikalt ja laialt raakima, mida ma olen viimase kuu jooksul teinud ja kuidas lastel laheb. Tavaliselt tuleks kiri nii pikk, et ma ei jouaks koike ara kirjutada ja poolikuks ka ei taha jatta. Sellisel juhul ootan head voimalust kirjutada pikemalt ja laiemalt, mida loomulikult ei tulegi.
Blogides ja teiste blogi lugedes, avastad uusi huvitavaid tuttavaid, voi leiad ules kedagi minevikust. Jallegi omaette kogemus. Siis veel pidev motlemine, mida jalle postidada voiks. Tihti leian oma peas toimuva dialoogi voi monoloogi. Kas see on normaalne, ei tea? Ja olen avastanud, et alguses olin paris hadas mida kirjutada, siis nuud ei ole teemadel loppu. Muidugi oma elugi tundub palju huvitavamana. Igapaevane rutiin ei olegi rutiin ja midagi erilist toimub ju igas paevas.
Pildil soidan koos tutrega minirongi peal.
1 comment:
On jah lahe. Eriti lahe on oma vanu postitusi lugeda :) Nii mõnigi seik on juba meelest läinud...
Post a Comment