MANGUASJAD

Me pole just eriti sageli oma lastele manguasju ostnud. Kuid kuue aasta jooksul on neid kogunenud paris palju. Viimasel ajal on probleemiks saanud, et lapsed ei korista neid ara, vaid jatavad need porandale laiali. Tudruk on suur ja ta isegi alustab sageli koristamisega, kuid kui poiss tuppa tuleb, siis see keerab koik kastid manguasjadega jalle porandale laiali. Plika on juba tudinenud poisi jarelt asju koristamast ja sageli pisarateni meeleheitel, kui poiss tema too ja vaeva jalle kummuli keerab.

Kaks nadalat tagasi mangutuba koristades, otsustasin, et panen pooled asjad ara suurde karpi ja korgele kapiriiulile. Arvasin, et opetan neile molemale oppetunni, et oma asjad tuleb ara panna ja siis saavad oma manguasjad tagasi. Kuid nad pole arugi saanud, et pooled asjad puuduvad. Koristamine on loomulikult lihtsamaks lainud, kuna enam pole nii palju asju.

UUS NIMI

Alustasin oma blogimist tapselt teadmata mida kirjutada voi kuidas ja ma ei teadnud isegi, kas ma suudan paar kuud vastu pidada. Nimetasin oma blogi suhteliselt suvaliselt, moeldes, et elan oma kodumaast eemal maailmas, kuid samas on see mulle koduks saanud.

Kuid ma pole viimasel ajal oma nimega rahul. Uut nime pole ka leidnud. Seega motlesin, et ehk keegi oskab mind aidata ja valja tulla nimega, mis oleks sobilik ja catchy.

Appi ja aidake!!!!!

Tanades Siiri

LOOMAAIAS

Eelmine nadal kaisime koik koos Toronto loomaaias. Luhifaktid- loomaias on umbes 5000 looma (ule 460 eriliigi), ule 10 kilomeetri jalaradasid ja suurus 710 aakrit, ehk uks maailma suurimaid loomaaedu. Lisaks loomadele on seal ka vaike veepark, laste loomaaed ja paar loomade oskuste naitamise shoud.

Ilm oli ilus, ja kuna oli nadalapaev, siis ei osanud oodata seal palju inimesi . Kuid tegelikkus oli midagi muud. Kuna on suvi, siis on lastelaagrid ju taies hoos ja miks mitte kulastada loomaaeda selle raames- seal oli palju gruppe oma uhevarviliste sarkidega ja palju lapsi. Lisaks sellele on ka loomaaial oma lastelaager, kuigi need lapsed olid eemal jalutusradadelt ja loomadest, istusid gruppides puude all vilus oma tegevustega.

Meie alustasime loomaaia kulastust kaardi uurimisega, kuhu minna esimesena ja mida vaadata. Loomaaed on ju suur ja ei taha just uhest otsast tagasi algusesse tulla ja siis jalle tagasi minna, kuid tahtsime mahutada kulastusse sisse nii veepargi kui shoud.

Me pole loomaaias palju kainud. Siinses kaisime talvel korra. Ja pisipojale oli see esimene kord. Kaisime, kaisime ja tundsime vasimust ja palavust ning isegi tudimust. Esiteks oli nagu enne mainisin liiga palju rahvast, ja teiseks olid loomad suhteliselt kaugel oma maa-aladel ja kaugetes nurkades. Loomadel on kull siinses elutingimustes paris hea, neile on jaatud vaga suured maa-alad, kuid kulastajana ma suurt neid ei nautinud. Isegi korralikke pilte ei saanud teha. Ja lapsed ei olnud ka vaimustatud. Poisil oli suurim elamus kivide umber jooksmine (nagu alati) ja tudruk ei joudnud oodata veeparki minekuni.

Kokkuvottes ei taha ma niipea loomaaeda minna. Et mitte paris negatiivse tooniga lopetada, siis pean utlema, et eelnevatel aastatel kaisime siin lahedal Aafrika Safaril ja Marineland (seda ei oska ma nuud tolkida, kuid seal olid pohiliselt veelahedal ja vees elavad loomad). Ning need olid palju lahedamad kulastamiseks. Nimelt, lisaks loomadele, olid vahvad shoud ja etteasted ning isegi lobustuspargi soidud.

Jalgratta soit

Tudruk tahtis nadalavahetusel rattaga soitma minna. Suureparane idee. Ainuke asi on see, et ta soidab ikka veel abiratastega. Ka see pole tegelikult suurem asi, kuid otsustasin, et nuud on kull viimane aeg talle lopuks ometi oige rattasoit selgeks opetada. Seega utlesin, et lahme jah soitma, kuid nuud votame abirattad alt ara. Seepeale tahtis plika skuuteriga soitma minna, kuid mina jain enesele kindlaks, et rattaga ja ilma igasuguse abita.

Garaazist lahkusime pool nutuga. Pisarad kadusid silmist, kui isa lubas pargini abiratastega soita. Parki joudes eemaldasime uhepoole abiratta ja alustasime siis proovi. Lubasin piigal, et hoian tema rattast kinni ja jooksen tema rattaga kaasa. Parast paari minutit, lasin vaikselt sadulast lahti ja tudruk jatkas arusaamata, et nuud soidab ta ise. Niipea kui ta avastas, et soidab uksi soitis ta vastu posti.

Proovisime uuesti, jooksin sadulast kinni hoides jalle alguses kaasa ja lasin mone aja parast lahti. Kui ta soitis hasti kolme rattaga, eemaldasime ka viimase abiratta. Alustasime soitu, mina jalle sadulast kinni hoides. Mone aja parast, kui nagin, et ta soidab hasti, lasin sadulast lahti ja tudruk soitis edasi uksinda. Kuid nii pea kui avastas, et mina ei hoia kinni, kukkus kisama ja nutma, et tema ei oska veel ja tea kuidas soita. Koige kummalisem oligi see, et pidin teda veenma, et ta soidab ilma abiratasteta ja saab sellega suureparaselt hakkama.

Lopptulemus oli see, et parast pooltundi harjutamist, sai ta hakkama. Nuud oskab ta ise pidurdada ja jala maha panna. Abi vajab ta kull alguses hoo sisse saamisega. Rattasoit tuleb valja kull, kui nuud ainult saaks tihedamini rattaga soita.

RAAMATUKOGUS

Tana on sadanud paev labi vihma vahelduvalt aikesega. Milline suureparane paev raamatukogu kulastamiseks.

Raamatukogus olen puudnud kaia sageli . Kooliajal lastega alati ei joudnud, kuid nuud suvel, olen kainud seal vahemalt nadalas korra. Mu vanem laps on alati raamatuid armastanud ja nuud on ka noorem sinna maale joudnud. Seega kui sinna laheme, tuleme tagasi suure, suure hulga raamatutega. Raamatuid peab olema nii suurele kui vaikesele ja vahel votab emme raamatu endale ka.

Lisaks raamatutele on neil ka toredad lugemise tunnid ja programmid. Suvel on neil lastele moeldud raamatuklubi, kus nad iga nadal loevad kodus raamatuid ja kirjutavad need ulesse. Jargmine kord raamatukokku tulles naitavad nad oma nimekirja ja saavad oma kleepsud. Lisaks on neil iga nadal loosi tombamine. See nadal minu tudruk voitis loosi ja auhinnaks sai ta kaks raamatut, plastiliini topsi ja vormi.

MINU SUVI

Suvi on taies hoos. Ilmad on soojad (monikord isegi liiga soojad), lapsel on koolivaheaeg ja midagi huvitavat juhtub vahemalt nadalas korra. Hetkel kaime paar korda nadalas ujumas, saame kokku sopradega, keda kooliajal pole eriti kerge naha, osaleme raamatukogu programmides, naudime vabaohumuusika kontserte pargis ning puuame tudrukule opetada uusi asju nagu naiteks tennisemangu ja jalgratta soitu ilma abiratasteta. Kirjutan varsti asjadest lahemalt ja pikemalt.

Ikka olemas ja ilus

Pole nuud ammu ammu midagi kirjutanud. Kuid nuud olen jalle tagasi ja puuan jalle vahemalt kaks korda nadalas midagi postitada. Seekord panen ulesse ilusad lilled oma aiast. Aed on tegelikult vaga ilus ja alates kevadest saadik on midagi oitsemas, nuud lausa lillede meri. Lisaks lilledele oitsevad poosad ja ronitaimed ka. Suured tanud isale, kes siinoleku ajal ikka aias usinasti askeldas ja lilli vaetas.