Siin ma nuud olen. Tana hommikul motlesin, et mida ma oma jarjekordesse postitusse kirjutan. Peaks olema midagi ponevat. Sest olen tahele pannud, et minu teisipaevased postitused on koige populaarsemad. Plaanisin siin kirjutada, kuidas me saime endile tasuta pildistamise aja, kuid lopuks maksime suure summa selle eest. Voi kuidas siinses algkoolis opikud puuduvad ja on uldse taielikult erinev susteem. Kuid need teemad peavad jaama ootama teisi paevasid.
Sattusin tana hommikul vestlema oma eestis oleva sobraga. Raakisime uhest ja teisest inimesest ning mulle tundusid asjad kui seebiooperit vaadates ja kuulates. Mida rohkem inimesi meie elus, seda kirevam ja varvilisem elu loomulikult, kuid samas voivad asjad ikka nii sassi minna, et hirmus kohe. Ja olles ise naisterahvas, arvan siiski, et naised on oma olemuselt vaga vaga rumalad olendid. Otsime lilli ja liblikaid, kuid pogeneme reaalse elu eest. Kui enda elus lilled ara oitsevad, siis otsime esimese kasvuhoone ja uksest me sisse marsime. Voiksime ju selle asemel koos kaaslasega labi sugise ja talve marssida uude kevadesse. Loomulikult peavad molemad tootama selle nimel, kuid asi on seda siiski vaart.
4 comments:
Kirjuta pildistamisest jah :)
Nojah, naised voi mehed, moned inimesed lihtsalt teevad endal elud liiga keeruliseks...
Inimesed teevad jah enda elu ise keeruliseks. Aga ma arvasin, et parast 30+ aastat peaks silmaring ja maailmapilt enam vahem paigas olema, kuid see ei ole mitte nii. Voi siis monel algab keskea kriis juba nii varakult.
Ei põgene ainult naised oma elu eest, mehed ikka ka :) See on inimlik, et vahel on lihtsam põgeneda.
Post a Comment