Minu esimene kokkupuude artikli kirjutamisega ajalehte oli ule 20ne aasta tagasi. Olin siis 6ndas klassis ja uks kohaliku Pioneeride Maja aktivist palus mul kirjutada uhe artikli vilenooride koosolekust (voi midagi sellist). Sain jutu valmis ja koos saatsime ajalehele "Sade". Mone aja parast tuli sealt aga vastus, et aitah jutu eest, siiski seda me seekord ei avalda, aga edu uute juttude kirjutamiseks.
Minu kirjutamis egole oli see suur vesi. Nii suur, et tanaseni arvan, et ma ei ole hea kirjutaja. Teen grammatilisi vigasid ja tihti venitan lauseid hirm pikaks. Nimekiri minu puudujaamistest oleks muidugi pikem. Vead on isegi suuremaks lainud, kuna Eestist eemal elamine on votnud oma tolli. Tihti kasutan interneti vahendusel sonaraamatu abi. Seda eriti sonadega, mis puudutavad tehnoloogiat. Igatahes.
Minu koige suuremaks fanniks on olnud minu kallis ema. Ikka ja jalle mainib ta kui huvitavalt ma kirjutan voi kui hasti ma uhte ja teist asja oskan kirjeldada. Ja kindlasti voin ma oma fannide hulka lisada ka neid vaheseid, kes regulaarselt tulevad ja loevad minu blogi sissekandeid. Aitah.
Selle loo kirjutamise tegelik pohjus on aga selles, et kui keegi laheneb ja kusib, et kas ta voiks minu blogi jutu suuremalt ulesse panna, siis hakkan ma oma lugu vaga kriitiliselt vaatama. Ja koiksugused punased lipud tousevad pusti. Tihti on ju juhtumised minu silma labi ja minu vaatevinklist, valja jattes mone muu olulise detaili sundmustest. Seega kirjutasin loo Toronto lasteaia lopupeost kaks korda. Milline on parem?
Esimene variant on siin: http://worldandhome.blogspot.com/2009/05/toronto-lasteaia-lopupidu.html
Ja teine variant on siin: http://worldandhome.blogspot.com/2009/05/lasteaia-lopupidu.html
Minu kirjutamis egole oli see suur vesi. Nii suur, et tanaseni arvan, et ma ei ole hea kirjutaja. Teen grammatilisi vigasid ja tihti venitan lauseid hirm pikaks. Nimekiri minu puudujaamistest oleks muidugi pikem. Vead on isegi suuremaks lainud, kuna Eestist eemal elamine on votnud oma tolli. Tihti kasutan interneti vahendusel sonaraamatu abi. Seda eriti sonadega, mis puudutavad tehnoloogiat. Igatahes.
Minu koige suuremaks fanniks on olnud minu kallis ema. Ikka ja jalle mainib ta kui huvitavalt ma kirjutan voi kui hasti ma uhte ja teist asja oskan kirjeldada. Ja kindlasti voin ma oma fannide hulka lisada ka neid vaheseid, kes regulaarselt tulevad ja loevad minu blogi sissekandeid. Aitah.
Selle loo kirjutamise tegelik pohjus on aga selles, et kui keegi laheneb ja kusib, et kas ta voiks minu blogi jutu suuremalt ulesse panna, siis hakkan ma oma lugu vaga kriitiliselt vaatama. Ja koiksugused punased lipud tousevad pusti. Tihti on ju juhtumised minu silma labi ja minu vaatevinklist, valja jattes mone muu olulise detaili sundmustest. Seega kirjutasin loo Toronto lasteaia lopupeost kaks korda. Milline on parem?
Esimene variant on siin: http://worldandhome.blogspot.com/2009/05/toronto-lasteaia-lopupidu.html
Ja teine variant on siin: http://worldandhome.blogspot.com/2009/05/lasteaia-lopupidu.html
2 comments:
Molemad on toredad lood. Esimene selline hasti lahe ja kodune, teine rohkem ajalehe jaoks :)
Väga, väga vähesed blogijad kirjutavad nii, et nende sissekandeid võiks ilma toimetamata lehte panna.
Blogija eesmärk polegi ju iga hinna eest (aja)kirjanduslik tase. Ma ei ole küll vastavaid uuringuid lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et blogides valitseb pigem päevikuformaat. Kui kõik üritaks iga hinna eest mõelda "kuidas kirjutada head artiklit", kaoks blogimaailmast omanäolisus ning siirus-soojus.
Su emal on õigus! Kirjuta edasi täpselt nii nagu kirjutad - lihtsalt ja südamlikult. Kui aga küsitakse, kas sinu lugu võiks avaldada, siis võid ju alati paluda, et keegi toimetada aitaks. Ka elukutseliste (aja)kirjanike tööd käivad alati toimetaja(te) käest läbi ja hoolimata sellest ei taha suur osa neist järgmisel päeval enam enda kirjutatut lugeda, sest kohe tekib tahtmine kõik ümber kirjutada, aga enam ei saa :D
Post a Comment