Viimasel ajal olen avastanud enda peas sugavaid ja pohjalikke monolooge pidamas. Enamasti kusagil pikemat aega istudes, kas siis hambaarsti toolil voi juuksuri juures. Kirjutan oma peas juttu, mida blogisse kirjutada. Voi siis monikord arutan, jalle omas peas, mida kellegagi kuidas raakida. Ei tea, kas olen liiga palju ja pikalt, ainult lastega olnud voi see ongi normaalne?
Kaisin eelmine nadal juuksuris loikamas ja salgutamas ning koju joudes ei olnud ma esimest korda oma soengu ja varviga rahul (varvi nagu polegi). Varviga ei olnud kohe nii rahul, et helistasin juuksurile uuesti ja noudsin uut varvi. Tana kaisingi siis uuesti. Juuksur vabandas ja ma ise vabandasin, sest mulle ei meeldi tegelikult olla rahulolematu klient. Kuid nuud vahemlt olen tooni vorra blondim.
1 comment:
ära muretse! Olen näiteks ennastki leidnud omaette arutlemas, eriti kui üksi kuhugi kõnnin ja siis vahel ehmatanud, et ega ma ometi kõvasti ei räägi seda kõike, mis peas toimub. Vahel ka laualan omaette, aga siis vist ka väikse üminaga :) ja seda olen ka teiste inimeste puhul märganud. Lõpetuseks kirjutan mingi targa onu ütluse: "Rahulolematus viib edasi" !
Post a Comment