Sellel laupaeval kaisin ule pika aja sobrannadega kinos, ilma laste ja meesteta. Laupaev on minu koige kiirem ja tihedasti programmidega sisustatud paev. Hommikul on poole uheni eesti lasteaed. Kust ma jouan koju alles poole kahepaiku. Siis on vaja kiiresti koikidele louna lauale panna. Enne kolme pean juba jalle kodust lahkuma, siis lapsega klaveri klassidesse. Need loppevad parast viite. Koju jouan kuue paiku. Siis on juba ohtusoogi aeg. Ja paev on otsas ning autoga on maha soidetud ule saja kilomeetri.
Seekord ootasid mu sobrannad mind kinno seitsmeks. Kassadeni joudes selgus, et film, mida vaadata tahtsime "Up in the Air", oli juba valja muudud. Seejarel valisime "Leap Year", mis oli alanud 10 minutit tagasi. Vahet polnud. Filmi loppedes aru ei saanudki, et millestki algusest ilma jaime. Armas, naljakas, romantiline ja ettearvatava lopuga film. Kogu kinoelamusele andis lisaannuse keset filmi uhe naise lougatus. Tollele ei meeldinud, et keegi hoidis oma telefoni ekraani lahti (kas siis tekstis voi mangis lihtsalt mange).
No comments:
Post a Comment