Kell on alles 11 hommikul ja minu selja taga on juba pool paeva. Hommikul tousin poole kuuest, viisin mehe toole, koju joudes surfasin veidi internetis, siis ajasin lapsed ulesse- riidesse ja kohud tais, siis lapsed ujumistundi, mina lugesin sellel ajal roomsasti oma raamtut. Parast ujumist tahtsid lapsed ujula korval oleval manguvaljakul mangida, mida nad siis moned hetked tegidki, kuni manguvaljak taitus laagrilastega. Siis otsustasin aga lapsed hoopis metsa jalutama viima.
Ujula korval on uks rada, mis viib maest alla suure metsa poole ja ma olen alati tahtnud vaadata, mis seal on. Lapsed sappa, jooksuga maest alla, oigemini lapsed jooksid ja hoikan suure haalega, et arge jookse voite kukkuda. Metsa aarde joudes hakkame imetlema taimi ja putukaid ja muudkui laheme sugavamale ja kaugemale. Jalutame ule silla, naeme liblikat ja palju lilli. Lapsed hakkavad lilli noppima ja jatkame oma kaiku. Kui asfaldtee lopuks loppeb ja tee kaheks hargneb tahab poiss minna vaheke metsikumat teed mooda. Jargime siis tema soove seekord. Rada on nii vaike ja taimed nii korged meie umber, et minu piiga, kes on siiski labi ja lohki linnalaps, tahab tagasi minna. Poiss teatab, et temale see dzungel meeldib. Lopuks aga hakkavad meid saased rundama ja me poorame oma otsa ringi. Tagasi teel markame vaarikaid, soodan neid lastele pihu tais (samas moeldes, et minu kaasa ei kiidaks heaks marjade sootmist lastele ilma neid puhtaks pesemata). Jouame metsast lopuks valja, kaed metslilli tais.
Metslillede korjamine ei ole siin minu tahelepanekute jargi mitte eriti populaarne. Ma ei imesta, kui on isegi mingi seadus, mis seda keelab. Kuid kuna seekord nagin, et neid on nii palju ja pooled neist oitsevad minu aias ka, siis motlesin, et kullap nad ohustatud taimede nimekirjas pole ja seega loodusele ma kahju kull ei tee. Pilt kimbust ongi uleval.
No comments:
Post a Comment