KARATE TRIIBUD ja uhke ema

Suvi ja laste suve programmid hakkavad labi saama. Siin on tavaline, et iga asjaliku programmi loppedes tehakse kokkuvote ja hindamine. Lapsele antakse teada, mida ta on saavutanud ja millega edasi tootada ja kus veel paremaks saada. Lapselt eeldatakse tihti eesmarkide seadmist ja siis nende saavutamise jargimist. Ning seda juba vaga varakult, umbes 4 aastaselt. See on iga kui lapsed alustavad siinsel maal kooli.

Tagasi tulles minu pere juurde, siis lapsed ujusid suvel 4 nadalat iga paev ja tegid karated 3 korda nadalas. Ujumises on minu poiss nagu kala, kellele tuleb oelda, et ara naera vees ja pane suu kinni. Tudruk on natuke pelglikum, kuigi need ujumistunnid on ta palju julgemaks teinud. Enam ei kohkle ta pead vee alla panemast, ta ei tee seda just vabatahtlikult, kuid kui peab, siis ikka ujub vee all. Molemad lapsed labisid oma ujumistasemed ja ma olen rahul nende vees olemise oskusega.

Karates oli eile hindamine. Lapsed pidid opetaja jargi tegema karate rutiini. Vaiksemad koige pealt lihtsamad asjad (ma ei tea ise oiget sonavara siin) ja suuremad lapsed raskemad liigutused. Tunni loppedes algas triipude jagamise tseremoonia. Pisikesed koige pealt (3-5 aastased) oma uhe musta triibu valge voo peale. Jargmisena tousid pusti suuremad ja neile anti kaks triipu, kuna nende oskused ja teadmised on paremad. Minu tudruk seisis koos suurte lastega (7-9) pusti ja ootas oma kahte triipu, kuid siis opetaja moodud temas, jattis vahele ja ma ei saanud aru, mis juhtus. Kui koik suured olid saanud oma triibud voode peale, koik plaksutasid ja lapsed istusid maha. Minu tudruk jai opetajaga koos pusti. Ning siis opetaja ultes, et see tudruk on koige parem ja tublim ja puudlikum ning tema on vaart kolm triipu. Mina hakkasin sellepeale nutma. Vanemad minu umber koik kiitsid takka, et on jah tubli tudruk ja vaga osav ning koik kukkusid plaksutama. Nuudsest alates on minu piiga oma grupis senior liige. See tahendab, et ta istub eesreas paremas nurgas ja ulejaanud tulevad tema jarel.

Kahjuks on jarele jaanud ainult kaks klassi veel. Ja ma ei tea kas jatkata voi mitte. Oigemini me kaldume arvama, et me jatka. Vahemalt mitte sellel talvel. Kuigi opetaja tahab teda gruppi, kus nad valmistuvad voistlusteks. Kuid minu piiga on ju juba klaveri intensiivoppes. Ja seal oli ta ka oma klassis parem, kes sai eksamil koik A-d ja imepisikese stipendiumi tanu oma tulemustele. Ning lisada karate veel intensiivtasemel oleks liiast. Ehk siis kord nadalas, kuid ma ei tea kas sedagi ehk palju saab.

Loppuks tundub, et mida iganes mu kallis piiga ette votab, on ta selles parim. Ta lihtsalt on hirmus puudlik ja tahab olla parim. Ja parima tudruku ema suda pakatab uhkusest.

Muidugi ei olnud mul fotokat kaasas sellel tahtsal sundmusel, kuid pilt on tehtud tavalises karate tunnis.