BLOGIMINE ON LAHE nagu rongisoit

Ikka ja jalle avastan ma, et blogimine on uks vahva asi. Eriti kui oled kaugel eemal vanematest, sugulastest ja lapse(kooli)polve sopradest ja muidu tegelastest. Ma ei ole suurt emaili saatja. Alati on tunne, et ma peaksin nuud pikalt ja laialt raakima, mida ma olen viimase kuu jooksul teinud ja kuidas lastel laheb. Tavaliselt tuleks kiri nii pikk, et ma ei jouaks koike ara kirjutada ja poolikuks ka ei taha jatta. Sellisel juhul ootan head voimalust kirjutada pikemalt ja laiemalt, mida loomulikult ei tulegi.

Blogides ja teiste blogi lugedes, avastad uusi huvitavaid tuttavaid, voi leiad ules kedagi minevikust. Jallegi omaette kogemus. Siis veel pidev motlemine, mida jalle postidada voiks. Tihti leian oma peas toimuva dialoogi voi monoloogi. Kas see on normaalne, ei tea? Ja olen avastanud, et alguses olin paris hadas mida kirjutada, siis nuud ei ole teemadel loppu. Muidugi oma elugi tundub palju huvitavamana. Igapaevane rutiin ei olegi rutiin ja midagi erilist toimub ju igas paevas.

Pildil soidan koos tutrega minirongi peal.

KOOLITUNNISTUS

Tudruk sai tana koolist oma esimese klassi esimese semestri tunnistuse katte. Siin saab tunnistusi kolm korda aastas- novembri lopus, martsis ja juuni lopus. Paev parast tunnistuse katte saamist on jutuajamised klassijuhatajaga. Meil seisab kooliminek ees reede hommikul. Ja ametlik nimi sellel kooliskaigul on opilase poolt juhitav konverents (student-led conference).

Sellest kooliskaigust pikemalt jargmine nadal, kuid hetkel motlen oma tudruku tunnistusele ja utlen, et see on jah vaga hea, kuid.... Kokkuvotvalt pean esimese mulje pohjal utlema, et paganama palju noutakse esimese klassi lapselt ja hinnatakse rangelt. Minu enda koolikogemus oli ju kuni vahemalt neljanda klassini ainult viitega tunnistusel koju tulla. Tagasi tulles minu piiga juurde, siis ta sai kull lugemises, kirjutamises, kones ja matemaatika (lahati ka mitmeks alaharuks), muusikas oma A-d katte, kuid loodusopetuses, kunstis ja kehalises kasvatuses olid tal B-d. Kaks viimast on ju eriti subjektiivsed. Ja mina kui lapsevanem ja oppinud pedagoog olen ikka vaga ullatanud. Loomulikult on tegelikult hea, et koik pole A-d, sest siis on ju vahegi kuhugi pole puuelda.

Muideks siinses algkoolis toovihikud ja raamatud puuduvad. Too kaib valjatrukitud lehtede peal ja vihikutes. (Puuan neid lehekesi siis ikka kodus organiseerida, et matemaatika omad matemaatika kausta vahele ja loodusopetuse omad loodusopetuse kausta vahele). Kool annab koik vajalikud vihikud.

Ja lapsed alustavad juba esimeses klassis nii oelda uurimistoodega. Naiteks loodusopetuses sai iga laps erineva looma, kelle elukeskkonda siis uuriti lahemalt. Nad said raamatu selle looma kohta (mida pidid lugema), tegid plastiliinist selle looma ja tema elukeskkonna ning lopuks siis vist tegid mingi kirjatoo opitu kohta, ja vestlesid lisaks koigele opetajaga. (Seda ma nuud paris tapselt ei tea, lahemalt saan teada jallegi reedel).

Teine suurem projekt sellel sugisel oli oma suureks kasvamise piltidest tehtud niinimetatud kaelakee (6 pilti noori otsa pesuloksudega ules riputatud). Iga pildi taha pidid kirjutama reegli voi kohustuse, mis vastava pildiga kaasas kais (naiteks sain koera ja nuud pean koera eest hoolitsema ja temaga jalutamas kaima). Seda koike tehti klassis ja koju toodi ainult valmistoo.

Kodutood saadetakse ikka ka. Esmaspaeval tuleb koju uute sonade folder. Lapsed saavad iga nadal 5 uut sona, mille nad peavad nadala jooksul selgeks oppima. Kodutoona peavad nad kirjutama iga uue sonaga lause. Nadalalopus tehakse sonade kontroll. Neljapaeval tuleb koju luuletus, mida nad peavad nadalavahetusel vahemalt kolm korda vanematele ette lugema. Ja neljapaeval tuleb koju ka raamat, mida nad peavad jallegilugema uksi ja koos vanematega. See on igal lapsel erinev, sest opetaja vahemalt puuab anda igale lapsele temale joukohase (voi natuke rohkemat, et oppimine ka ikka toimuks selle lugemise kaigus) kaiva. Reedel tuuakse koju journal- laps on koolis sinna nadala jooksul toimuva kirja pannud ning vanemad peavad sellele vastuse kirjutama (see toimib nagu kirjavahetus lapse ja vanema vahel). Viimase puhul pole tahtis kirjutatava oigsus (opetaja ei paranda seal kunagi vigu), vaid pigem naide kui kirja kasutamisest ja laps saab seal ennast vabalt valjendada. Kuus korra saadetakse koju ka kiri, mida matemaatika vallas peaks lapsega raakima ja oppima ja siis on veel koigele lisaks kaust, kuhu lapsed teevad sissekandeid oma loetud raamatute kohta. Eesmark on iga kuu lugeda 15 raamatut. Koiki neid, kes selle eesmargi taidavad, mainitakse nimet pidi jargmisel kuul toimuval kooli kogunemisel. Aasta lopus saavad tublimad ka vaikese auhinna- tunnistuse ja pliiatsi. Nii palju koolitood siinses esimeses klassis, kus lapsed on 6 aastased.

HEAD PANGAD JA KREDIITKAARDID

Tana hommikul sain kone meie panga krediitkaardi fraud (pettuse) keskusest. Et olevat mingi kahtlane ost tahetud teha. Tuleb valja, et keegi tahtis meie kaardiga rohkesti mooblit ostma hakata. Ja seda hoopis teises provintsis. Kuna see oli meie ostu harjumustest erinev, siis sellest ulekandest keelduti ja kaart tuhistati koheselt.

Palju kusimusi kerkib esile, et kuidas saadi meie kaardiga kusagil mujal ostma hakata? Me mehega kumbki pole oma kaarti ara kaotanud ja kanname seda oma taskus. Eks loomulikult oleme teadlikud restoranidest, kus nad jalutavad sinu kaardiga ara, ja siis toovad selle jalle tagasi. Ning peale selle, et maksame oma soogi eest, tehakse sinu kaardist koopia. Uhesonaga jarjekordne meeldetuletus, et kontrolli pidevalt oma kontot ja ulekandeid. Ja samas ullatavalt kiire tegutsemine panga poolt.

Lopptulemus veel selline, et uus pangakaart toodi koju katte ara umbes nelja tunni parast.

BANAANI MUFFINID LASTEGA KUPSETADES

Eile ohtul otsustasin koos lastega kupsetama hakata. Ikka seda sama banaanileiva retsepti, mille just olin ulesse pannud. Kull otsustasin mitte leiba teha, vaid sama retseptiga muffineid ja valisin natuke koogipuru nende peale riputada. Votsin isegi fotoka valja, et pilte teha ja hiljem siis postitus teha vallas, et kuidas kupsetada koos lastega. Koik oli tore ja vahva nagu lastega alati kupsetades - natuke kraaklemist, kes mida teeb ja kes on kurb, kui midagi tegematt jaab; rohkesti koogiaineid porandal ja laual ja riietes ja juustes; piisavalt toormaterjali soodud ja proovitud jne. Muffinid tulid ka valja head ja maitsvad.

Tana proovisin siis pildid koos jutu ja juhenditega ulesse, kuid mu piltidega arvuti ei taha toole hakata. Raagime siin juba ammu, et peame endale muretsema uue korraliku koduarvuti ja mitte kolme poollagunenuid ja aegunuid lapakaid kasutama.

Ehk siiski paari tunni parast onnestub.

BANAANI LEIB

Tana panen siia ulesse uhe lihtsa banaani leiva retsepti. Ma tean, et mu kallis ema armastab banaane ning tegelikult uks teine lahedane inimene kaugel Eestis kusis mu kaest retsepte. Seega tanane retsept. Muideks see on vaga lihtne ja mina tavaliselt teen seda kui naen, et banaanid on natuke liiga pruuniks lainud, kuid mitte veel halvad.

Koostisained:

1/4 tassi pehmet void

1 tass valget suhkrut (voib panna vahem)

2 muna

3 banaani, purustatud

2 tassi jahu

1 tls soodat

1/2 tls soola

Juhend:

Soojenda ahi 180 kraadini. Maari pann. Sega suures kausis voi ja suhkur. Lisa ukshaaval munad ja banaanid. Teises kausis sega omavahel jahu, sooda ja sool. Parast seda lisa jahusegu banaani segule. Liiguta kuni ained on omavahel hasti segunenud, kuid mitte liiga palju. Vala ettevalmistatud vormi. Kupseta umbes 40 minutit (see soltub muidugi millise panni sa oled valinud. Ideaal on keeksivorm, selles laheb aega tegelikult 1 tund).

Head isu.

Lisasin siia hiljem pildi juurde.

KORVITSAD

Eelmisele jutule lisaks paar pilti korvitsatest. Meie lahedal on uks vaikene farmikene, kus me oktoobri alguses kaisime oma perega. Peale korvitsate sai koike muid asju ka, mida talus kasvatatakse ja vaga head pirukakoogid olid.

Ja siin on nuud mehe poolt valja loigatud korvitsa nagu. Selle korval on tudruku poolt toodud korvits klassi valjasoidult.

FARMIS

Oktoobri lopus kais minu tudruku kooliklass farmis. Siin kutsutakse seda fieldtrip (valjasoit). Andsin talle fotoaparaadi kaasa, lootuses naha, mida nad seal siis tapselt tegid. See oli esimene kord, kus ma usaldasin talle aparaati omapead kasutada. Tudruk on teinud kull pilte, kui ma olen ta korval olnud, kuid jalutamas ta pole sellega kainud. Valjasoit oli lahedal olevasse farmi, mis on ka oppekeskus ja laager (koolivaheaegadel ja suvel). Nad pakuvad erinevaid programme, kuid oktoobris on neil teemaks korvitsad. Seega lapsed oppisid kuidas korvitsad kasvavad, rostisid korvitsa seemneid, ja tegid selle teemalist kunstitood- korvitsat meenutav pabertaldrik. Neile naidati talus olevaid loomi, nad said soita traktori jarel olevas karus (hayride). Paeva lopus said nad koju kaasa votta korvitsa.

Paev oli ilus ja allolevad on 3 pilti on minu piiga tehtud. Need olidki ainukesed pildid, mis ta tegi. Ta utles, et tal polnud aega rohkem teha. See muidugi tahendas seda, et aeg laks kiiresti, lapsed olid hoivatud ja neil oli kokkuvottes tore aeg. Loodetavasti jargmine kord on pilte rohkem.

LUMINE HOMMIK

Tana hommikul argates avanes selline pilt. Ilus valge lumi. Mulle tahendas see, et lapsed ruttu riidesse, sooma, lounasoogi kotike tudrukule valmis ja oue garaazi esist rookima. Tudruk on vaja ju kooli soidutada. Onneks oli lumi pehme, kohev ja kerge, nii et see lumekoristamine vaga raske polnudki.

Parast seda kui lapsed roomsasti autos istusid, oli aeg uletada jargmine takistus - libedad teed. Ma pole nii ammu libedate, lumiste teedega soitnud. Soit kooli oli paris hea. Kooli poole kulgev tee oli ilusasti lahti aetud, soolatud ja rohkesti soidetud. Tagasitee oli libe, pooleldi lumine ning muidu mitte monus. Kui ma uhekorra seisma pidin jaama ja uuesti soitma hakkasin, hakkas auto libisema uhele ja teisele poole. Sain masina kull kontrolli alla, kuid edaspidi olin aeglasem ja puudlikum lumistel libedatel teedel.

KUIDAS PANNA PLAASTRIT

Minu peaaegu 3ne poiss ei taha panna plaastrit oma haavadele. Pigem nutab ja kannatab valu kaes. Mina pean kull kovasti haavale peale puhuma ja kommi andma, et ta ennast paremini tunneks (viimane tema oma sonades). Onneks pole olnud palju juhuseid, kus ma oleksin pidanud plaastrit kasutama. Kuid need harvad korrad, kus sorm veritseb ja teoreetiliselt oleks koik roomsamad kui plaaster oleks haava peal, kajab selline kisa ja nutt, mis on suurem veel kui nutt valust. Seletused ei aita uldse, meelitused ja ahvardused veelgi vahem.

Plaaster iseenesest meeldib vaga. Poiss ise valis poest valja- Diego tegelane uhest kohalikust lastesaatest. Neid on hea vaadata ja tuua vanemate ja oeraasu haavade peale, kuid mitte vaiksemehe enda haava peale. Nii, et mida teha siis kui plaaster on toepoolest vaja peale panna ja kuidas seda siis panna?

Paari tunni moodudes, kui ma keeldusin ta vaiksele haavale peale puhumast, lasi ta kull plaastri peale panna, aga mitte haiget tegevale sormele, vaid korval olevale sormele. Monekumne minuti moodudes kusis ta uut plaastrit uuele sormele. Panin siis molemale sormele plaastri. Haige sorm on siiani ilma ja valutab aeg ajalt.

MITTE TUDRUKUTE RIIDED

Nuud on siis katte joudnud aeg, kus poiss on hakanud keelduma oma oe vaikseks jaanud riietest. Siiani olen ikka aegajalt leidnud midagi vaheke poisile sobilikku tudruku riietekapist. Mitte just roosasid, kuid punaseid, siniseid, lillasid, kollaseid varve. Riie on ju riie ja moeldud keha katmiseks. Ja tihti on nii, et tudrukutele moeldud riided on palju ilusamad, nii varvi valiku puhul kui ka disaini pohjal. Riietepoes ringi liikudes tahaks, et omal oleks ainult tudrukud. Nagu poisid ei tahaks ilusaid riideid kanda - varvid tavaliselt ainult sinine, pruun ja sojavae roheline; hall ikka ka.

Eile tahtsin talle selga panna uhte lillat jakki, kuid poiss utles, et see oli tudruku oma, kui ta oli vaike ning see on tudrukutele moeldud ja tema on poiss. No naed nuud. Pean siis nuud ainult poisile moelduid riideid talle selga hakkama panema.

HAMBAARSTI JUURES

Tana kaisin jalle hambaarsti juures. Kolmandat korda selles kuus. Ja ma pean veelkord minema, vahemalt kaks korda. Lukkasin ja lukkasin seda kaiku juuni kuust edasi, kuni enam nagu ei sobinud. Augud suus ja peab need ara parandama.

Oma pisipoja pidin tana kaasa votma. Pakkisin suure koti manguasjade, raamatu, lego, sokolaadi, rasvakriitide ja paberiga kaasa, et poisil oleks tegemist. Kuid niipea kui poisi korval oleva tooli peale panin ja talle lasteprogramm peale pandi, jai ta sinna istuma. Kotist ei hoolitud, vaid jalgis kord mind ja kord telekat. Niipea kui ma sain jalle pustiasendis olla, tuli ta minu juurde ja kontrollis mu suu ule. Seda on ta nuud teinud paev labi. Poiss sai hambaarsti juurest ka lelu kaasa valida, milleks ta vottis uleskeeratava hobuse.

LASTERAAMATUD LAPSEPOLVEST

Eestist eemal ja kaugel elades olen puudust tundma hakanud oma lastepolve raamatute jarele. Olin agar lugeja ja tihti lugesin palju. Nuud, kui endal lugejad kodus kasvamas, motlen uha sagedamini oma lastepolve raamatute peale. Voi oigemini kapi peale oma vanemate kodus, kus nad lihtsalt istuvad. Vennalapsed vist aegajalt neid loevad, kuid mitte just vaga. Siia ma neid ka pole tahtnud vedama hakata, rasked.

Nuud olen avastanud Eesti majas riiuli laste raamatukogu korval, kus on eesti raamatud lihtsalt votta. Ja valik on paris hea, voi nii oelda suhteliselt vene aja klassikad, minu lapsepolv. Ellen Niidu luuletusekogumikud, Erika Esopi jutukesed, Eesti rahva muinasjutud ja muistendid, Olivia Saare luuletused, Kevade, Felix Kotta Tublid loomad ja Vaat mis juhtus, lisaks minu vanamate lastepolve ajal valja antud raamatud. Nimekiri laheks tegelikult paris pikaks ja ule poolte raamatute pole ma joudnud isegi pilku heita. Olen neid hakanud tasapisi koju tassima, et ise lugeda ja oma lastele lugema hakata. Kuid eks need raamatud on rohkem huvi pakkuvad neile eestlastele, kes on Eestis ulesse kasvanud, ja mitte siin Kanadas ules kasvanud. Eks selleparast nad seal riiulil ongi.

LAPS KOOLI DIREKTORI JUURES

Esmaspaeval tuli laps koolist koju ja ultes, et opetaja saatis ta direktori juurde. Pohjuseks ei olnud mitte mingi pahandusega hakkama saamine, vaid et ta oli vaga tubli. Nimelt minu kuue aastane, esimese klassi laps on ulitubli. Ta loeb koike tekste soravalt ja ladusalt ning kirjutab koik oma motted peaaegu veatult.

Nende klass on oppinud sugisest viimased kaks nadalat nagu ma aru olen saanud (ega ma palju ei tea, mida neile opetatakse - opikud puuduvad, kuid see on teine jutt ja vajab pikemat ja pohjalikumat lahenemist). Ning nuud nad kirjutasid jutu sugisest. Klassiopetaja oli nii rahul minu lapse kirjutisega, et saatis ta koolidirektori juurde seda lugu ette lugema. Nad olid siis kahekesi direktori juures diivani peal istunud ja seda lugu lugenud. Peale kiidusonu, sai tudruk valida endale auhinna, milleks ta valis Miki-Hiire pastapliiatsi tule ja sademetega.

Nuud ma ootan ise pikisilmi jutu koju saatmist, et ka ise saaksin lugeda. Eks ma jagan siis seda teiega ka.