Tana muristab ja valgub ja on pime. Sellel suvel on seda siin juhtunud paris tihti. See aasta murdis Toronto juuli vihmarekordi (193 mm). Minu kandis sadas kull veidi vahem (ja vahemaa linnaga on ainult pool tundi).
Juuni keskel tuli aga koos aikesevihmaga rahet, suurt rahet. Kuna ma tol ajal olin blogiga unaruses, siis avaldan pildid ja jutu alles nuud. Sajust veel nii palju, et mu vanemad, kes on juba elanud kullaltki kaua, pole nii suuri raheterasid veel nainud. Osad pildid on tehtud minu ema poolt, kes oli rahesaju ajal kodus.
Juuni keskel tuli aga koos aikesevihmaga rahet, suurt rahet. Kuna ma tol ajal olin blogiga unaruses, siis avaldan pildid ja jutu alles nuud. Sajust veel nii palju, et mu vanemad, kes on juba elanud kullaltki kaua, pole nii suuri raheterasid veel nainud. Osad pildid on tehtud minu ema poolt, kes oli rahesaju ajal kodus.
Lugu ise selline. Laksin tudrukule kooli autoga jarele. Taevas oli vaga pime ja kohe kohe oli sadu algamas. Istusime autosse ja olin just valmis soitma, kui akki hakkas rahet sadama. Ja mitte pisikest rahet, vaid suuri tukke. Need kukkusid auto vastu sellise suure murina ja kolinaga, et ma ainult ootasin hetke, millal auto aknad katki lahevad. Maa minu auto umber kattus peaaegu, et golfi suuruste raheteradega, puudelt kukkusid lehed ja oksad. See kestis umbes 7 minutit, mis tundus lopmatusena. Mone minuti jooksul parast saju loppu tuli aga ilus paike valja.
Koju joudes oli aed kaetud raheteradega. Ja enamus lilledest, poosastest, taimedest ja isegi puudest, olid vaga rasitud. Pooleks murtud oleks parem sona. Meie maja ulemise korruse akna ees olevad vorgud olid purunenud, uks oli isegi alla kukkunud. Kuigi paike paistis terve jarele jaanud paeva ja oli soe (5 tundi), siis rahe selle ajaga ara ei sulanud.
No comments:
Post a Comment