Viimasel ajal ei ole ma vaga rahul oma poisi kaitumisega. Suhteliselt palju on nuttu, karjumist ja lihtsalt jonnimist. Seda nii kodus kuid ka valjas. Jonni pohjuseks on oma tahtmise mitte saamine. Ja vaikemees on vaga kangekaelne ning isepaine. Seega pohjuseid oma tujukuse valja naitamiseks on kullaga. Olen puudnud seda olukorda mitmeid viise laheneda, kull rahulikult raakides, kull kurjustades, kull olen poisi uksinda tuppa maha rahunemiseks jatnud, kull lihtsalt "time out" aja kuulutanud. Kuid need on koik olnud luhiajalised lahendused.
Eile siis otsustasin asjale teistmoodi laheneda. Votsin paberi. Kirjutasin sinna molema lapse nimed (et ikka vordsus majas oleks ja eks tudruk ka monikord ikka haalt tostab) ning teatasin, et nuud hakkan nende nimede alla margikesi tegema, kui nad ei kaitu hasti, ei kuula sona voi hakkavad jonnima. Kui nad on saanud viis margikest oma nime alla, siis votan ara nende lemmikasja.
Lastele reegleid selgitades, kujunes meil valja huvitav ja isegi naljakas arutelu. Poisi reaktsioon lemmikasjade ara votmisele oli : Hea kull emme, sa void votta katkiseid asju, it's ok. Ja siis isa parandab need ara. Tudruku vastus oli: " Sa ei tea, mis on minu lemmikasjad." Pakkusin siis valja moned varjandid. Jutu kaigus tulid need lemmikasjad valja kull.
Tudruku jargmine lahenemine asjale oli, et emme, ma annan sulle raha. "Hasti palju raha, nii palju raha, mida sa enne kunagi nainud ei ole. Ma panen koik oma hambad ohtul padja alla ja hommikuks on seal hasti palju raha (siin on uskumine "hamba haldjatesse" sugav ja siiras)."
Minu "ara ostmine" ei tootanud. Ja lapsed pole siiani uhtki marki oma nime alla saanud.
Eile siis otsustasin asjale teistmoodi laheneda. Votsin paberi. Kirjutasin sinna molema lapse nimed (et ikka vordsus majas oleks ja eks tudruk ka monikord ikka haalt tostab) ning teatasin, et nuud hakkan nende nimede alla margikesi tegema, kui nad ei kaitu hasti, ei kuula sona voi hakkavad jonnima. Kui nad on saanud viis margikest oma nime alla, siis votan ara nende lemmikasja.
Lastele reegleid selgitades, kujunes meil valja huvitav ja isegi naljakas arutelu. Poisi reaktsioon lemmikasjade ara votmisele oli : Hea kull emme, sa void votta katkiseid asju, it's ok. Ja siis isa parandab need ara. Tudruku vastus oli: " Sa ei tea, mis on minu lemmikasjad." Pakkusin siis valja moned varjandid. Jutu kaigus tulid need lemmikasjad valja kull.
Tudruku jargmine lahenemine asjale oli, et emme, ma annan sulle raha. "Hasti palju raha, nii palju raha, mida sa enne kunagi nainud ei ole. Ma panen koik oma hambad ohtul padja alla ja hommikuks on seal hasti palju raha (siin on uskumine "hamba haldjatesse" sugav ja siiras)."
Minu "ara ostmine" ei tootanud. Ja lapsed pole siiani uhtki marki oma nime alla saanud.
1 comment:
Ega lapsed ise oieti aru saa, mis on suur pahandus ja jonn ja mis mitte. Mul siin tudruk on pakkunud mitu korda, et ma peaksin ta nime alla margi tegema, kuid tegelikult pole asi nii hull midagi. Poiss on siiani ka tubli olnud.
Eile kull alustasin uut paberi markimist, kuid seda eriti hea spontaanse kaitumise eest. Nimelt tudruk lukkas oma klaveri suure tooli harjutamise ajal umber ja oli teine nii onnetu ja hakkas nutma. Poiss tuli juurde ja kallistas teda sudamest. Siis avastasin, et peaksin ju ka hea kaitumise ules markima. Seega hetkel on kallistusi rohkem.
Post a Comment