HOMMIK RATTAGA

Ilmad on ilusaks ja soojaks lainud ning kuidagi inetu on hommikuti laps autoga kooli viia. Kool pole ju uldsegi mitte kaugel - 15 minutit jalutades. Peale selle algab kool alles kolmveerand uheksa, seega pole vabandust, et hasti vara hommikul peab ulesse tousma.

Tana siis otustasin, et viin lapse kooli rattaga. Voi oigemini soidame molemad koos ratastega kooli. Moeldud tehtud. Ja paris lahe oli. Kooli joudes lukustasin tudruku ratta, kuid mis ma unustasin tegemata, oli kiiver endaga koju kaasa votta. Nuud istun ja poen, et kui akki keegi napsab ara. Ma pole muidugi kuulnud, et midagi koolist ara kaob ja siinsetel lastel on koik mida vajavad, olemas. Ehk ei juhtu midagi. Kuid motlemisoskus hakkab ara kaduma ja seega kirun ennast ikkagi, et pea on olemas, kuid oskan ainult uhele asjale moelda (ratas lukku panna), kuid tihti on vaja moelda rohkematele asjadele.

Tagasi koju tulles nautisin veidi kiiremat soitu ning vastu tuult. Ja lihaste liigutamine oli ka paris hea.

Parastlounal jalle kooli tagasi, siis pean kull poisi ka kaasa votma, kes veel vaga kiiresti rattaga ei soida ja tihti hakkab kisama, kui oeraas kaugele eemale soidab. Paar paeva tagasi tahtis poiss uut suuremat ratast. Pohjuseks, et tema ratas on liiga aeglane ja ta ei joua vanemale lapsele jarele.