Lapsed, toit ja kuku

Kui mina ulesse kasvasin, siis soin ma alati toitu, mis mulle ette pandi. Kui mulle midagi toidu sees ei maitsenud (seda juhtus uliharva), siis ma korjasin need valja. Ma voin oelda, et soin peaaegu koike asju- monikord ei tahtnud ma sibulaid ja peki sooja ma ka ei olnud. Kuid meie peres ei olnud kunagi tavaks lastele eraldi toitu keeta. Sama oli ka koigi minu sopradega. Ei maleta, et oleks olnud kedagi, kes ei soonud seda ega teist, voi oleks olnud vaga valiv toidu suhtes.

Nuud ma vaatan oma lapse sopru. Paar tudrukut on sellised hirmsad valijad. Oigemini tundub nende menuus olevat ainult paar asja, mida nad soovad. Tihti tehakse lapsele uks toit ja vanemad ise soovad midagi muud. Naitkes ei sooda varskeid puuvilju, mitte uhtegi. Ema annab lapsele kokku pressitud puuvilja suua (bars). Ja lisaks puuvilja mitte soomisele, soob ta juurvilja ka vaga vahe (ainult porganid ja herneid). Nimekiri oleks nii pikk mida ta ei soo, et see laheks siin liiga pikaks. Alguses kui nad meil kulas kaisin, tundsin ennast halvasti, et laps ei soo midagi. Puudsin siis pakkuda frii kartuleid voi pitsat. Kuid siis loobusin eraldi toidust. Sest see ei ole tegelikult minu mure, kui laps ei soo.

Uks asi, mida olen tahelepannud on see, et vanemad aktsepteerivad laste soomise valikut. Ja tihti raagivad, et ta ei soo seda ja seda jne. Hiljem lapsega raakides kuulen, et laps kordab neid samu sonu. Uhesonaga laps saab aru, et ta voib valida ja see ei ole probleem vaid sellest saab hoopis lapse omapara.

Minu lapsed soovad enamasti kodus minu keedetud toite. Kuid mitte alati. Nuud hiljuti hakkas mees vanemale lapsele raakima, et peas elab KUKU, kes raagib, et ara soo. Koige parem on silmad kinni pigistada ja suua. Nuud ongi monikord, et laps soob teatud toitu kui mees on kodus ja muul ajal ta ikka seda ei soo. Kuid sageli paneme toidu lauale ja kui toit ei ole just lemmikute nimekirjas, siis seda suuakse ikkagi.

Viimased suve nadalad

Puhapaeval oli siinkandis esimene suve jahedam ilm. Ma ei maleta millal viimane kord pidin midagi pikkade varrukatega selga panema. Kuid seekord lastega oues mangides laks vaja jakki. Ka lapsed said soojemad riided selga.

Koik see tuletas meelde, et suvi on ilus ja hea, kuid varsti saabub kooliaeg ja sugis. Tudruk ei joua muidugi kooli ara oodata. Ja suureks mureks tema jaoks on ka, et me pole talle ikka veel koolitarbeid muretsenud. Vaja on ju uut koolikotti, paljude taskutega, sest 1.klassis on palju asju kooli kaasa vaja votta.

Siinses koolis tahendab, et nuud hakkavad koolipaevad olema ule kuue tunni pikad. Vaatamata klassile algab kool hommikul umbes 9st ja loppeb poole neljast. Lapsed lastakse koolimajja hommikul sisse ja katte saab nad alles paraslounat. Vanemad (voi hooldajad) peavad viima ja tooma. Laps tohib iseseisvalt koju minna kui ta on 12 aastane. Siin ma motlen oma vennapojale, kes alates 1klassist jalutab kooli, koju ja trenni enamasti iseseisvalt. Ja motlen, et vahva kull, kuid ise ei pelga oma vaikest last siiski linnatanavatele uksi lasta. (Vot nii ara hirmutatud on siinsete juttude ja juhtumistega).

Kuid veel on jaanud viimased kaks nadalat ja ma puuan seda suve nautida nii palju kui annab.

Mida teha totaka koeraomanikuga?

Mida teha inimestega, kes tuhjendavad oma koera sinu maja ees ja ei motlegi nende jarelt maha jaanud jaatmeid ulesse korjata? Isegi kui ma kobisema hakkasin, ei tehtud suurt valja. Lubati kull tagasi tulla ja ules korjata. Ja koerajalutaja oli vana tadike. Tule taevas appi!!!

Loomad on vahvad asjad. Koerad on toredad. Kuid kui reeglid naevad, et sa pead koera jarelt ulesse korjama, siis palun tee seda. Reeglid reegliteks. Normaalsed inimesed teevad seda. Loomaga kaasneb vastutus. Kaitu siis kui vastutustundlik inimene. Ja kui koer voib muru peale oma jaatmed maha jatta, siis voib iga teine olend ju ka seda teha. Ehk minagi sinu muru peale?????

Jargmine kord teen pildi. Koerast ja jalutajast. Siis panen need igale elektripostile. Ehk opitakse.

LAPSED JA RAAMATUD

Lugemine on monus. Ja lugemine lastega on veelgi monusam. Kirjeldamatult monus on vaadata, kuidas olen oma lastele raamatulugemise pisiku sisse sustinud.

Kaisime eile raamatukogus ja tana istub piiga igal vabal hetkel raamat napu vahel ja loeb. Isegi parki minnes, vottis uhe raamatu kaasa, et oma sopradele naidata ja koos lugeda. Poiss puuab ka oma oega sammu pidada ja raamatuarmastus tundub temalgi veres olevat. Eile ohtul veel voistlesid kelle raamatut lugeda ja kui mitu korda. Kui tudruk ise ei loeks, ega siis tema oma tahtmisi eriti ei saaks. Peaksime rahulduma mudilaste juttudega.

Kukupai (http://kukupaike.blogspot.com/2008/08/nina-raamatus.html) kirjutab oma blogis lapsepolve lemmikraamatutest. Eks need ole meil koigil ja ise olen tahelepannud, et puuan oma lemmikuid isegi oma lastele peale suruda nii palju kui voimalik. Minu lapsepolve lemmikute hulka kuuluvad enamus Astrid Lindgreni raamatutest, siis veel Naksitrallid, Pille Riinu Lood, Arabella, Vaike noid. Neid lemmikuid on tegelikult palju. Enamasti meeldisid mulle autorid- Eno Raud, Ellen Niit, Aino Pervik- ja siis koik nende raamatud.

Muidugi elades Eestist eemal, on mul veidi raske oma lastele eesti raamatuid tutvustada. Siiani saame neid laenutada Eesti lasteaiast kooli ajal, osad on vanemate toodud ja saadetud. Kuid vahvaid kirjanikke ja raamatuid saab siis loetud inglise keeles.

Kanada lemmik lasteautor on Robert Munsch, kelle jutud sunnivad elava audientsi ees ja lugu, mis raamatusse ilmub on umbes 200 korda umber jutustatud ja paremaks tehtud. Wikipedia utleb, et ta on muunud ule 30 miljoni koopia- pretty impressive.

Veel on vorratud lood kirjutatud Dr. Seuss'i (tegelik nimi Theodor Seuss Geisel) poolt. Ta kirjutab laste lugusid varssides. Kuulsamatest lugudest on The Cat in The Hat (Kass mutsiga) ja Green Eggs and Ham (Rohelised munad ja sink). Tema lugudest on tehtud multifilme, filme ja muusikale. Viimane film, mis ka Eestis jooksis oli Horton hears Who. Kokku on Dr. Seussi poolt ilmunud umbes 60 lasteraamatut.

Uuema aja ponevamad lastekirjanikud on veel Eric Carle (ta ise joonistab ja kirjutab oma raamatud), kuulsaim raamat The Very Hungry Caterpillar. Eileen Christelow kirjutab ja joonistab vaga vahvaid jutte viiest ahvipardikust. Ning veel uks lemmik on Mary Ann Hoberman. Tema varssidega luuletused on vorratud ja eriti meeldivad, kui tema lugudele on joonistanud pildid Nadine Bernard Westcott. Ma ei saa siin veel jatta mainimata kirjanikku ja illustraatorit Sandra Keith Boynton'it. Ta kirjutab oma vahvatele joonistatud tegelastele armsad jutud juurde, mis on lihtsalt koitvad koos lastega lugeda.

Eelpool mainitud autorite jutud on moeldud noorematele lastele. Tudruk on neist varsti valja kasvamas, kuigi need in nii head kirjanikud, et neist ei ole vist kull voimalik valja kasvada. Isegi olen nendest nii sisse voetud ja loodan, et need jutud ja luuletused jouavad ka eesti laste raamaturiiulitele (voib olla moned juba on?).

NALJA KA

Soidan tana lastega mooda kooli jalgpalli valjakust. Lapsed mangivad seal vihmaga agarasti jalgpalli. Jutt laheb sellele, et miks ikka vihmaga lapsed oues on. Jatkame soitu ja moodume jargmisest kooli jalgpalli valjakust. Seal on suur kari hanesid. Vaikemees teatab roomsasti: 'Vaata haned mangivad jalgpalli. Kull on naljakas.'

I drove pass schoolyard today. Children were playing soccer there. Shortly after we drove by next school yard. The field was covered with geese. My little one said: 'Look, geese playing soccer too. That's funny.'

SUUR SADU

Tana muristab ja valgub ja on pime. Sellel suvel on seda siin juhtunud paris tihti. See aasta murdis Toronto juuli vihmarekordi (193 mm). Minu kandis sadas kull veidi vahem (ja vahemaa linnaga on ainult pool tundi).
Juuni keskel tuli aga koos aikesevihmaga rahet, suurt rahet. Kuna ma tol ajal olin blogiga unaruses, siis avaldan pildid ja jutu alles nuud. Sajust veel nii palju, et mu vanemad, kes on juba elanud kullaltki kaua, pole nii suuri raheterasid veel nainud. Osad pildid on tehtud minu ema poolt, kes oli rahesaju ajal kodus.

Lugu ise selline. Laksin tudrukule kooli autoga jarele. Taevas oli vaga pime ja kohe kohe oli sadu algamas. Istusime autosse ja olin just valmis soitma, kui akki hakkas rahet sadama. Ja mitte pisikest rahet, vaid suuri tukke. Need kukkusid auto vastu sellise suure murina ja kolinaga, et ma ainult ootasin hetke, millal auto aknad katki lahevad. Maa minu auto umber kattus peaaegu, et golfi suuruste raheteradega, puudelt kukkusid lehed ja oksad. See kestis umbes 7 minutit, mis tundus lopmatusena. Mone minuti jooksul parast saju loppu tuli aga ilus paike valja.

Koju joudes oli aed kaetud raheteradega. Ja enamus lilledest, poosastest, taimedest ja isegi puudest, olid vaga rasitud. Pooleks murtud oleks parem sona. Meie maja ulemise korruse akna ees olevad vorgud olid purunenud, uks oli isegi alla kukkunud. Kuigi paike paistis terve jarele jaanud paeva ja oli soe (5 tundi), siis rahe selle ajaga ara ei sulanud.