Sunnipaeva tsirkus

Sunnipaevad on siinpool ookeani suur asi. Tegelikult on nad paljudes teisteski kohtades suured ja tahtsad asjad, kuid nii nagu lastele pidusid siin korraldatakse, pole ma kull kusagil mujal nainud. Olen vist tegelikult juba sunnipaeva pidudest kusagil varajasemas blogis kirjutanud. Seekord siis uhest suurejoonelisemast.

Teemaks tsirkus. Sellises kohas nagu Wonderful World of Circus ehk siis Tsirkuse vorratu Maailm http://www.wonderfulworldofcircus.com/ . Selle firma omanikeks ja esinejateks loomulikult venelastest perekond Moskvast. Peale sunnipaevade teevad nad muidki huvitavaid asju.

Tagasi tulles peo juurde. Sunnipaeva laps sai 6 aastaseks. Kohale oli kutsutud 35 last. Enam vahem koik lapsed, kellega tudruk on koolis koos uhes klassis kainud, lisaks vennad oed ja tuttavad. Minu piigaga kaisid nad koos eelkooli uhes klassis.

Meie jaime pisut hiljaks. Joudsime klounide ajaks kohale. Lapsed istusid esiritta vaatama, mina taharitta emasid tervitama ja lobisema. Ausalt oelda, tundusid olevat igavad, voi ei joudnud ma neile eriti tahelepanu poorata. Kuid lapsed naersid kull.

Parast kloune kutsuti sunnipaeva laps koos vennaga lavale. Ja valja toodi treenitud valged tuvid. Tudrukule anti suur pall pea kohale ja siis lendasid tuvid uks haaval sinna palli peale. Seejarel toimus sama asi suure vihmavarju peale. Siis lasti vihmavari alla poole ja lapsed said neid tuvisid lahemalt vaadata. Koik teised muidugi ahhetasid ja ohhetasid ja kadestasid vist sunnipaeva last, sest ainult tema sai tuvisid lahemalt hoida ja vaadata.

Kui tuvid oli ara viidud jagati lapsed kolme ruhma. Uhed said endale rongad, uhed huppasid trambuliini peal ja uhed tegid voimlemisvahendite rutiini (nooril kaimine, rongal keerutamine ja kiikumine). Parast 10 minutit grupid vahetusid, nii et koik said koiki asju proovida.

Lopuks toodi valja suur varviline langevari, mida lapsed saputasid ja aegajalt selle alla peitu pugesid. Siis lauldi moned laulud maki saatel ning oligi aeg kasi pesema minna ning sooma pitsat ja torti.

Terve uritus mahtus kahe tunni sisse. Osad vanemad jatsid lapsed peole ja tulid neile hiljem jargi, osad lapsevanemad jaid paigale ja nautisid show'd. Lahkudes sai iga laps endale kingituseks suure keerutusronga kommide ja vigurvanda moodi oleva pliiatsiga.

Ise pooldan siiski vaikest hubasemat pidu, kus lapsed saavad tahelapanu poorata uksteisele aga eriti sunnipaeva lapsele. Seekord oli see rohkem etendus ja sunnipaeva lapsega polnudki mahti raakida.

Soojad olemised

Tana on siis ametlikult paris esimene terve sugispaev. Sugise algus oli eile 9:18 ohtul. Aga sellel aastal on september olnud imeilus ja soe. Saime siin 19 paeva olla vihmata, mis oli selle suve pikim kuiva periood. Alles nuud esmaspaeval laks halliks ja vihmaseks ning sajab nuud isegi tana natuke. Vaatamata vihmale on aga soe. Tana hommikul 20 kraadi, paevaks laheb isegi soojemaks. Milline imeilus september!!!

Parast kooli oleme siiani jaanud koolihoovile mangima ja "lobisema". Saan oma paevase taiskasvanud portsu raakimist ja lapsed jooksmist. Pean utlema, et see parast kooli sinna ouele jaamine on uks parim paik informatsiooni saamiseks ja tutvumiseks ning naabruskonna "teada saamiseks".

Eilne naljakam jutt uhest 1 klassi tudrukust, kes parast teada saamist, kes on klassis parim kirjutaja, laks selle poisi juurde, andis talle parast vaikest kiitvat sissejuhatust oma paeviku ja hakkas siis poisile dikteerima oma heietusi. Ja millega me siis sellise "too" tasume? Kallistustega. Selliseid ettevotlikke nutikaid lapsi leidub. Emad naersid, et kui laps hakkab suuremast peast raha kooli kaasa votma, siis on teada, et kellelegi makstakse koolitoo ara tegemise eest.

Lillkapsa supp

Sain paar nadalat tagasi endale mehe odedelt kingituseks kokaraamatu Vahemere maade toitudega. Neil on kodus araabia keelne, kuid nad leidsid inglise keelse minu jaoks. Milline suureparane kingitus!!!!

Igatahes olen nuud sealt proovinud moningaid uusi retsepte. Minu puhul on vist alati esimeseks retseptiks midagi magusat. Seal oli uks hasti maitsev ounakoogi retsept pahklitega. Kirjutan selle varsti siia ka, sest ilmselt uks sagedamaid viise minu blogisse joudmiseks on ounakoogi retsepti otsing (vaata retseptide hulgast) :).

Kuid ma tegin sellel nadalavahetusel ka lillkapsa suppi. Lihtne, maitsev ja hasti toitev. Sobib hasti tegelikult talvel kulmade ilmadega. Minu kaasa kommenteeris, et supp on liiga toitev. See tahendab, et selle asemel, et su isu tosta ja ette valmistada pohiroogade soomiseks, taidab see supp su isu kiiresti. Seega soovitan, et valmista seda sooki ainult uksinda.

Retsept on selline:

1 vaike lillkapsa pea

1 keskmine kartul

2 porgandit, hakitult

1 keskmine hakitud sibul

2 supilusikat void

5 tassi kana puljongi vedelikku

1/2 tassi rooska koort (fresh cream)

soola ja valget pipart maitsestamiseks

Toojuhend:

1. Puhasta lillkapsas ja loika vaikesteks tukkideks.


2. Puhasta kartul ja loika tukkideks.


3. Keeda kartul, lillkapsas, sibul ja porgand kanaliha puljongis umbes 20 minutit voi kuni nad on pehmed. Lisa sool ja pipar maitse jargi.


4. Pureeri keedetud supp pureeks.


5. Vala puree tagasi keedupotti ja lisa roosk koor. Kui supp on liiga paks lisa ka rohkem kanaliha pulkjongi vedelikku. Sega uhtlaseks, kuumuta, kuid ara keeda.


6. Tosta valmis supp kaussidesse. Kaunista vaikese lillkapsa oiega, hakitud peterselliga. Voi sellise maitseainega nagu sumaq (kahjuks ei tea seda eesti keeles).

Head isu.

Eid al-Fitr

Meie tahistasime eile puha nimega Eid al Fitr. Paev, kus lapsed soovad palju magusaid ja komme, kannavad uhiuusi riideid ja saavad palju manguasjasid. See puha tuleb parast uht pikka 30 paeva kestnud paastukuud ehk Ramadaani.

Tousin ise hommikul kell 6, et perele muffineid kupsetada ja muidu hea hommikusook ettevalmistada. Votsin valja uued riided, triikisin osasid ja sattisin need valmis. Seitsmest aratasin ulesse ulejaanud liikmed. Riietusime ja soime ning sattisime ennast moseesse eid palvusele. Tahtsime minna esimesele palvusele pohjusel, et hilisemad (kus me eelmistel aastatel kainud oleme) on ulerahvastatud. Moseesse joudes olid ulemise korruse ruumid juba tais ja me pidime minema allkorrusele, kuid siiski oli tore. Koik olid roomsad, ilusate riietega, eriti vaikesed tudrukud ja suured ikka ka.

Paev moodus suues, onnesoove edasi andes ja vastuvottes ning muidu perekeskel. Ema roll on muidugi koogis pottide ja pannide taga, et maitsvaid roogasid valmistada. Meie pere lemmiktoit (kuid aeganoudev) on viinamarja lehtede sisse keeratud riis hakklihaga, mis hautatakse koos kanaliha tukkidega. Hasti maitsev isegi kulmalt.

Sugise lilled

Tanased oied minu aiast on allpool. Ilmad on ikka paeval veel soojad, oosel kull jahedamad ja maja hakkab ka kulmaks kiskuma, kuid ikkagi suhteliselt ilusad ilmad. Lilled oitsevad ja puud hakkavad veidi varvi muutma. Minu aias laksid eile uhed suve liiliad uuesti lahti. Ja maasikad kannavad ka teist saaki, kuid punaseks ei ole veel lainud.

SEPTEMBER

Eile kaisin jalutamas meie kohaliku tiigi aares. Kuigi on soe ja monus, siis lehed hakkavad tasapisi ikkagi varvi muutma ja palju kollaseid oisi on igal pool.

Koolikott

Mis on siinse teise klassi lapse koolikotis? Nad paistavad paris suured. Ja seda juba esimesel koolipaeval!

Selle pohjuseks, et kooli viimasel paeval, saavad nad koju kaasa nimekirja kooliasjadest, mida nad koolis jargmine aasta vajavad. Seega esimene paev tulevad lapsed kooli vajalike asjadega, mis tegelikult jaetakse kooli. Kuid just sellel paeval on kotid tais ja rasked.

Lapse koolikotis on: vahetusjalatsid, vahetusriided, siis muidugi pliiatsid, vildikad, rasvakriidid, liimid, kustutuskummid, kaarid, kaustad ja suur kaust, kuhu vahele pannakse koolipaevik ja mida siis tuuakse igapaev koju. Lisaks koigele votavad lapsed kaasa ka lounasoogi. Moned panevad ka selle oma koolikotti. Teised kannavad vaikest kotikest kaeotsas.

Jargmistel paevadel on kotid kull suured, kuid nad on tegelikult kerged. Sest kooliraamatuid koju kaasa ei anta. Oppetoo kaib enamasti koolis ja suurt kodutood ei ole. Antakse kull raamatuid uks haaval koju lugemisks, kuid need on kerged. Ja korra nadalas tuuakse koju ka raamatukogu raamatuid, kuid neid antakse valja ainult kahe kaupa.

Ja kuigi kott on suur ja tavaliselt kerge, siis koolist valjudes antakse need kiiresti ootava vanema katte :).

Tomatid ja chipmunk

Eile kaisime rattaga koolis. Tagasitee koju oli hasti pikk ja huvitav. Kaks huvitavat asja jaadvustasin kaamerasse. Tomatid tee aares kasvamas. Ja vaike chipmunk (voothiir ehk) ennast esitlemas.

See viimane tegelane on nii vaike, kuid hoolega kannu otsa vaadates, peaksid seda nagema.

Esimene koolipaev Kanadas

Eile algas Kanadas kool. Esimene paev parast suvepuhkust. Lilled? Aktus? Sama opetaja? Samad klassi kaaslased? Vastused viimastele kusimustele on - ei, ei, ei, ei. Jah, vahemalt meie siinses koolis on nii. Igal aastal vahetuvad opetajad ja klassikaaslased. Lapsed paigutatakse tavaliselt vastavalt voimetele ja iseloomudele, kuid see tahendab sageli, et klassikaaslane kellega said eelmine aasta parimaks sobraks, on nuud teises klassis ja sina pead endale uue sobra omas klassis muretsema. Kuid eks selline ongi siinne uhiskond, pidev muutus ja valmisolek uues kohas vette hupata ning sa pead oskama sopru teha igas olukorras. Sotsiaalne areng on siin tihti akadeemilisest arengust ettepoole pandud.

Meie esimene koolipaev algas varakult. Tudruk oli juba varakult uleval ja hakkamist tais. Panime talle riided selga, kammisime juuksed ara, soime kohud tais, pakkisime lounasoogi kooli kaasa, tegime pilte maja ees ja aias, istusime autosse ja kooli poole soit algaski.

Loomulikult oli kooliesine autosid tais. Parkisime auto, ja marsissime koolihoovi poole. Koigepealt pidime valja selgitama oma klassi ja opetaja. Koolis kus kaime, hoitakse see saladuses kuni esimese paevani. Kuna liiga paljud vanemad tahaksid naha oma last kindlas klassis kindla opetajaga, kuid kool on selle otsuse omateha jatnud. Ja et ara hoida vanemate sonakat arvamust, siis esimene paev on lihtsalt vota ja jata (loomulikult leidub vanemaid, kes siiski tottavad direktori jutule, et klassi muuta).

Meie tudruk oli paigutatud 2/3 segaklassi. Parim sobranna aga jaeti 2 klassi. Eelmisest klassist on ainult 2 teist tudrukut temaga koos samas klassis, uks aasta vanem (kuna eelmine aasta oli ta 1/2 segaklassis). Lapsed oleksid ise tahtnud edasi olla samade kaaslaste ja sama opetajaga, kuid kool on leidnud neile teise variandi. Meie lapse uus opetaja on juttudele vastavalt vaga hea ja tugeva opetamismeetodiga ehk siis vanakooli opetaja nagu nad siin veidi eakamaid opetajaid kutsuvad. Hasti organiseeritud ja disipliini noudev. Seda laheb tal vist ka vaja, sest minu tudruk juba utles, et neil pidi klassis olema poiss, kes pidevalt haalitseb, isegi siis kui opetaja raagib.

Tagasi koolihoovile. Parast seda kui laps on teada saanud, kus klassis ta kaima hakkab, joonduvad nad klasside kaupa uhte ritta kooli ukse taga. Kooli kella helisedes algab kooli sisse minek. Esimesena lahevad esimese klassi lapsed ja viimasena koige vanemad klassid.

Selja taha jaavad lobisevad vanemad. Kes vahetavad muljeid, kes kus klassis ja milline on teatud opetaja. Lobisetakse muidugi ka muust maast ja ilmast.

Klassides istuvad lapsed esialgu vaiba peal ja siis hakkab laudade taha paigutamine. Tudruku klassis on neli last uhe laua taga- kaks teise klassi last ja kaks kolmanda klassi last. Ja tavaliselt puutakse poisid ja tudrukud laudade taha segamini panna.

Seejarel hakkab reeglite ja kodukorra selgitamine. Mingil ajal on neil koolis aktus ka, kuid see on ainult opilastele ja opetajatele. Tutvustakse uusi opetajaid ja kooli plaane eesolevaks aastaks. Vist.

Paeva loppedes lastakse lapsed kooliouele lahti, kust vanemad voi lapsehoidjad nad siis ulesse leiavad. Lapsed uksinda kooli ja kodu vahel ei jaluta. Alles 12 aastaselt voivad nad seda tegema hakata. Seniks peavad nad taiskasvanu kontrolli all olema.

Muidugi tullakse koju portsu paberite ja informatsiooniga, mida peab allkirjastama ja labi vaatama selle nadala lopuks.

Selline esimene koolipaev siis ongi.

Mere-aarne elu

Oma nadalavahetuse reisil randa, soitsime seal lahedalt olevast suvisest linnakesest ka labi. Uhele poole jaid imeilusad suvemajad, teisele poole teed vaade jarve avarustesse. Milline imeline koht suvi veeta.

Uks nendest imeilusatest ja armsatest majadest sai ka kaamerasse voetud.

Siin pildil void naha, et keegi on suure huppe batuudi jarvele vedanud. Milline tore koht vette hupata.

Ja siin on terve pere ennast kail sooma sattinud.

Rannas

Ilmad on siin veel imeilusad, kusagil 22 kraadi ringis (voi rohkem). Nadalavahetusel andsin vanemale lapsele valiku, kas minna lobustusparki voi randa ujuma, ta valis ranna. Seega pakkisime asjad, votsime kaardi ette ja alustasime soitu pohja pool oleva Simcoe jarve aarde.

Pohja poole soit oli seekordset teed pidi esimene. Seega palju uudistada ja imetleda. Avastasime palju hobusetalle hobustega valjas, lapsed nagid heinpalle, soitsime mooda kalapuugi jarvest (seda plaanime ka kunagi lastega teha), moodusime veel liblikate aiast ja mitmest telkimise kohast. Eriti suurt ponevust pakkus lastele Skydivingust (lennukilt langevarjuga alla huppamine) mooda soitmine. Nad mangivad kodust monikord seda mangu Nintendo Wii -ga. Seega nagu varem tehtud ja proovitud. Poiss hakkas kohe noudma, et tema tahab seda pariselt ka teha. Ehk siiski kui veitsa vanem.

Lopuks joudsime sihtkohta, kus pidime randa joudmiseks maksma pargi paevamaksu auto kohta. Siis soitsime selles suures pargis ringi ja leidsime ranna piirkonna ulesse. Muideks seal saaks ka telkida. Selle jaoks on hasti suur ala eraldatud ning lisaks on seal veel pood, muuseum ja suured valjakud piknikuteks ja palli mangudeks, vaike teatrilava on ka, mis on esitatud kui amfiteater, kuid tegelikkuses on see uks vaike maja paari trepiastmega.

Rand oli rahvast tais. Emad isad istusid oma paiksevarjude all toolidel voi lihtsalt tekkidel ja lapsed mangisid, kes siis vees voi liival. Meie omad ehitasid ka koigepealt liivalossi ja siis hakkasid vees sulistama ja palliga mangima. Tudruk oleks vist terve paeva vees olnud. Poisil hakkas aegajalt kulm, siis tuli ta teki peale ennast soojendama.

Nautisime vett ja paikest, jalutasime rannas ja veetsime selle suve eelviimase koolivaba paeva lobusalt.

Aiast

Sugisemarke on leida igal pool. Ilusad oied hakkavad nartsima ja isegi lillede lehed on kuivamise alguses. Viimased korralikud oied on valged floksid, mis on millegi parast hasti suured ja korged. Ilmselt meeldib neile see poolvarjune niiske koht aia tagumises osas. Vaetasin neid ainult varakevadel korra, kuid nad ule pooleteise meetri korged. Nad on nii suured, et nende vahele eelmiste omanike poolt istutatd poosast pole nahagi. Eks ma peangi selle kevadel kusagile mujale panema.

Flokside taga oitsevad ka viimased elulongad oma lillades toonides. Ja aias ringi vaadates on mu aed "metsik". Kuid mulle nii meeldibki. Kahjuks pole mu aias palju sugislilli, seega varsti on oied loppemas. Ootan nuud uhe puu otsas pakatavaid sugisoisi, kuid nendest pilt jargmisel nadalal.

VIIMASED SUVEPAEVAD enne kooli.

See nadal on olnud imekaunis. Soe ja paikseline ning varske ohuga. Jarele on jaanud uks nadal, enne kui kool hakkab ja kuidagi kahju on. Samas puuan veel palju sopradega enne kooli kokku saada. Lasta lastel manguvaljakul mangida ja ise lobiseda maast ja ilmast. Votta viimast heast ilmast ja muretust, plaaniparatust elust.

Tanane ilm oli nii hea, et lasin lastel veepargis sulistada ja ennast paikese kaes nautida. Laste manguvaljakud on siin hasti vahvad. Uks parem kui teine. Kuid see tanane park on hasti suur ja lapsi on kerge silmast ara lasta. Lisaks mangustruktuurile on teisel pool veeplats, kust pritsib vett ulevalt ja alt ja keskelt. Imeilus.

Mustika muffinid

Ostsime eelmine nadal poest mustikaid, kuid need olid hasti hasti hapud. Nii hapud, et mu lapsed, kes tavaliselt armastavad mustikaid, ei soo neid enam. Kuid, et mitte toidul lasta halvaks minna, otsustasin nendest midagi kokata. Muffinid tundus olevat oige valik. Retsept on mul ammu kusagilt valja kirjutatud, kuid ma ei olegi neid teinud. Kord asendasin rosinad mustikatega ja tegin selle retsepti jargi muffineid, mis olid ka hasti head.

Kuid tagasi tulles mustika muffinite juurde, siis need tulid valja hasti mahlakad ja monusad. Sellele lisaks hapukate mustikate maitse oli omakorda huvitav kick. Peaaegu nagu johvika muffinid.

Retsept on siin:

2 tassi jahu

2 tl kupsetuspulbrit

1/2 tl jahvatatud kaneeli

3/4 tassi suhkrut

1 tass hapukoort

2 muna

1 tl riivitud apelsinikoort (voi sidruni)

1/3 tassi koogivilja oli

1 1/4 tassi mustikaid

Sega jahu kupsetuspulbri, kaneeli ja suhkruga. Sega kokku hapukoor, munad ja oli. Seejarel sega jahu ja muna segu kokku. Lopuks lisa mustikad, kuid liiguta neid ainult paar korda ettevaatlikult.

Kupseta eelsoojendatud 180 kraadises ahjus umbes 15 minutit. Eemalda ahjust ja jahuta neid 10 minutit enne vormist eemaldamist.

Heade muffinite saamiseks ei tohi tainast palju liigutada, ainult nii palju kui vaja ja mitte rohkem.

Jalle eesti keelest

Uks mu parimatest sobrannadest tuli eile Torontosse tagasi Eestist, kus ta veetis oma lastega ilusa puhkuse. Samal ajal kui lapsed roomsasti pargis mangisid, jagas tema mulle Eesti uudiseid. Oppisin uue sona MASU. Kindlasti teate, mis see tahendab, kuid naljakas on see, et uued sonad tulevad peale ja varsti olen isegi eesti keelele vooraks jaanud. Paari aasta parast Eestisse kulla tulles olen nagu mingi valismaa tadi, kes iga kolmanda sona puhul, kusib, mis see tahendab? Loodetavasti mitte.

Meie neli last mangisid koos ja konelesid eesti inglise sega keelt. Sobranna lapsed raagivad puhtalt eesti keelt, minu omad enamasti inglise keelt. Kuigi tudruk on tubli ja puuab eesti keeles ka raakida. Ja minu poiss ullatas mind paris mitme sonaga. Seega avastasin, et minu lapsed polegi paris lootusetud emakeeles suheldes.

Vaiksed armsad sahtlikesed

Selliseid armsaid sahtlikesi muuakse siin festivalide aegu. Nad teevad suuremaid versioone ka. Huvitavad, varvirikkad ja omamoodi. Standing out of crowed.

Aga koikidele kallitele eestimaalastele head kooli algust. Seda eriti Kaisale esimese puhul.