Hommik algas tana veidi varem kui tavaliselt. Ja kui ma olin just lopetanud enda inimsobralikuks tegemise, oligi uksele koputus. Nimelt algab kaks paeva tihe sabimine meie maja katusel. Vana maha ja uus peale.
Seega nuud on umber maja pidevalt mura. Katuselt lendavad hetkelt maha vanad asfaldi tukid, uued soidavad redeliliftiga ulesse. Koik oleks ju kena, kuid asjadel on alati kurvem pool. Nimelt mu maja on umbritsetud igast aarest lillede ja taimedega. Nuud vaatasin aknast valja ja kohkusin ara. Paljudele taimedele on asfaldi tukid lihtsalt peale kukkunud. Suda siin veritseb, kuid samas korrutan endale, et need on ainult lilled ja ehk annab neid veel popsutada. Kuid isegi see lillepeenar, mille ma just sellel kevadel tegin ja vaevu vaevu on ulesse tulnud, on vanade katuse tukkidega kaetud. Oh seda hada ja onnetust.
Tahtsin peaaegu valja natuke toolistega torisema minna, kuid siis viskasin selle motte korvale. Akki pahandavad ja ei teegi katust ilusasti ja hoolega jargmiseks 40 aastaks. Lilled on ju ilusad jargmine aasta ikkagi.
No comments:
Post a Comment