..........?

Lapsi kasvatades on minul koige rohkem kannatlikkust vaja. Ja tihti pean korvale panema omad soovid ja tahtmised. Kuid kokkuvottes on nad armsad, toredad, roomsad ja ma olen tanulik nende eest. Aastad mooduvad kiiresti ning vaikestest lastest saavad kiiresti suured omaette tegelased.

Ma olen need kaks pisikest roomupalli saanud labi raskuste, kuid ma ei taha raakida sellest, vaid...
Uhesonaga ma olen alati roomus, kui keegi ootab last ja ma vaatan sellele alati kui vaikesesse imesse. Ja niipalju kui ma arvan, et igauhe otsused elus, on nende endi teha, siis tihti ullatavad mind inimesed, kellega igapaev kohtun. Emad naabruskonnas.

Meil on siin uks hasti tore inimene, kes on oma kolmanda lapsega rase- 21 nadalat. Koht on kullaltki suur. Ja ta teab, et olemasolevale kahele poisile on nuud oeraasu oodata. Tana teatas ta, et ultraheli naitab beebi peas susti (klombi taolist asja). Arstid siin, teatavad koigepealt koige hullemast variandist, mis voib juhtuda - selle naise puhul downi sundroomi voimalust lapsel. Last ootava ema oudus unenagu, et sulle sunnib laps, kes onnistuse asemel, on koormaks inimestele tema umber (ema sonad). Ja siin see ema nuud kaalub isegi abordi varianti.....Parim variant on muidugi, et see ei ole midagi erilist ja paljudel juhtudel on laps terve ja roomus. Loodetavasti laheb sellel emal ka hasti ning midagi hirmsat teda ees pole ootamas. Hea on see, et koik vereanaluusid on olnud normaalsed ja punaseid lipukesi pole enne kusagil naha olnud.