HULL MAAILM

Tahaks teile koigile soovida head uut aastat ja oelda, et olgem roomsad ja onnelikud. Kuid minu elu viimased nadalad on olnud masendavad. Uudised sadadest inimestest, keda on juba kolm aastat blokaadi all hoitud ja peaaegu koik sealsed inimesed saavad toiduabi abiorganisatsioonidelt, siis lisaks koigele on hakatud neid ka suvaliselt tapma pommide rahe all. Ja maailm ei saa midagi teha, sest teatud suurriigid utlevad, et igal riigil on oigus ennast kaitsta. Kuid mida oelda, siis neile inimestele, kelle ainukeseks sooviks on elada ja tootada oma isademaal, kuid see on neile keelatud.

Gazas on 1,5 miljonit inimest, kes elavad imekitsukesel maaribal. Eestlastele see enam vahem perspektiivi panna, siis kujutage ette koik Eesti inimesed elavad natuke suuremal kui Muhu saarel voi 1/3 Hiiumaa saarel. Minna pole kusagile, sest passi neil ei ole. Nad ei kuulu uhegi riigi alla. Neid ei lasta sealt valja, sest koik piiripunktid on kinni. 1,1 miljon nendest saavad toiduabi. Ja nuud siis pommitamine ja tankid. Neil ei lasta raakida, nende eest raagitakse. Nendest ei naidata pilte, sest need oleksid liiga graafilised.

Uhesonaga uue aasta saabumisega on maailm naidanud, et inimesed on kaotud oma inimlikkuse, kaastunde, armastuse ja inimeseks olemise. Meid on uinutatud imekaunilt magama ja seega ei lahegi paljud asjad meile korda, sest see ei puuduta meid. Kurb, kurb, kurb.