Tudruk tahtis nadalavahetusel rattaga soitma minna. Suureparane idee. Ainuke asi on see, et ta soidab ikka veel abiratastega. Ka see pole tegelikult suurem asi, kuid otsustasin, et nuud on kull viimane aeg talle lopuks ometi oige rattasoit selgeks opetada. Seega utlesin, et lahme jah soitma, kuid nuud votame abirattad alt ara. Seepeale tahtis plika skuuteriga soitma minna, kuid mina jain enesele kindlaks, et rattaga ja ilma igasuguse abita.
Garaazist lahkusime pool nutuga. Pisarad kadusid silmist, kui isa lubas pargini abiratastega soita. Parki joudes eemaldasime uhepoole abiratta ja alustasime siis proovi. Lubasin piigal, et hoian tema rattast kinni ja jooksen tema rattaga kaasa. Parast paari minutit, lasin vaikselt sadulast lahti ja tudruk jatkas arusaamata, et nuud soidab ta ise. Niipea kui ta avastas, et soidab uksi soitis ta vastu posti.
Proovisime uuesti, jooksin sadulast kinni hoides jalle alguses kaasa ja lasin mone aja parast lahti. Kui ta soitis hasti kolme rattaga, eemaldasime ka viimase abiratta. Alustasime soitu, mina jalle sadulast kinni hoides. Mone aja parast, kui nagin, et ta soidab hasti, lasin sadulast lahti ja tudruk soitis edasi uksinda. Kuid nii pea kui avastas, et mina ei hoia kinni, kukkus kisama ja nutma, et tema ei oska veel ja tea kuidas soita. Koige kummalisem oligi see, et pidin teda veenma, et ta soidab ilma abiratasteta ja saab sellega suureparaselt hakkama.
Lopptulemus oli see, et parast pooltundi harjutamist, sai ta hakkama. Nuud oskab ta ise pidurdada ja jala maha panna. Abi vajab ta kull alguses hoo sisse saamisega. Rattasoit tuleb valja kull, kui nuud ainult saaks tihedamini rattaga soita.
No comments:
Post a Comment