Meie metsavahel jalutades naeb tihti palju koeri ja linde, kuid seekord sattusime vaikese pesukaru poja peale. Ei tea kuidas see vaiksekene ara oli eksinud. Ja ara ta ka ei jooksnud, puudis kull ennast palgi alla peita. Aeg ajalt piilus meile otsa ja siis jatkas edasi ukerdamist. Lapsed olid nii vaimustatud. Tahtsid isegi paitada ja katsuda ja koju votta, kuid seda ma hugieenilistel pohjustel teha siiski ei lubanud.
3 comments:
oi, väiksena on nad eriti armsad :)
peaaegu nagu kassipoeg kelle kohe tahaks sulle votta.
Meil on taga rodu peal, ei saa lahti, aga toredad vaadata! See on nii ilus vaike!
Post a Comment