Kui mina ulesse kasvasin, siis soin ma alati toitu, mis mulle ette pandi. Kui mulle midagi toidu sees ei maitsenud (seda juhtus uliharva), siis ma korjasin need valja. Ma voin oelda, et soin peaaegu koike asju- monikord ei tahtnud ma sibulaid ja peki sooja ma ka ei olnud. Kuid meie peres ei olnud kunagi tavaks lastele eraldi toitu keeta. Sama oli ka koigi minu sopradega. Ei maleta, et oleks olnud kedagi, kes ei soonud seda ega teist, voi oleks olnud vaga valiv toidu suhtes.
Nuud ma vaatan oma lapse sopru. Paar tudrukut on sellised hirmsad valijad. Oigemini tundub nende menuus olevat ainult paar asja, mida nad soovad. Tihti tehakse lapsele uks toit ja vanemad ise soovad midagi muud. Naitkes ei sooda varskeid puuvilju, mitte uhtegi. Ema annab lapsele kokku pressitud puuvilja suua (bars). Ja lisaks puuvilja mitte soomisele, soob ta juurvilja ka vaga vahe (ainult porganid ja herneid). Nimekiri oleks nii pikk mida ta ei soo, et see laheks siin liiga pikaks. Alguses kui nad meil kulas kaisin, tundsin ennast halvasti, et laps ei soo midagi. Puudsin siis pakkuda frii kartuleid voi pitsat. Kuid siis loobusin eraldi toidust. Sest see ei ole tegelikult minu mure, kui laps ei soo.
Uks asi, mida olen tahelepannud on see, et vanemad aktsepteerivad laste soomise valikut. Ja tihti raagivad, et ta ei soo seda ja seda jne. Hiljem lapsega raakides kuulen, et laps kordab neid samu sonu. Uhesonaga laps saab aru, et ta voib valida ja see ei ole probleem vaid sellest saab hoopis lapse omapara.
Minu lapsed soovad enamasti kodus minu keedetud toite. Kuid mitte alati. Nuud hiljuti hakkas mees vanemale lapsele raakima, et peas elab KUKU, kes raagib, et ara soo. Koige parem on silmad kinni pigistada ja suua. Nuud ongi monikord, et laps soob teatud toitu kui mees on kodus ja muul ajal ta ikka seda ei soo. Kuid sageli paneme toidu lauale ja kui toit ei ole just lemmikute nimekirjas, siis seda suuakse ikkagi.
4 comments:
Meie laps ka onneks soob enam vahem koike. Vahel nokib supi seest oad valja ja pitsa pealt seened ara, aga muidu on ok. Suua teen aga nuud natuke erinevalt - ei tee midagi mis on vurtsikas ja kahjuks ei saa ka enam ohtuti lihtsalt salatit suua, Oskar tahab ikka parema meelega suppi :)
Vurtsikas toit pole jah lastele eriti meeleparane. Koige parem maitseaine on sool nende arvates.
meil sõi kuni 2 aastani kõike, siis tuli paus, kus supid, liha ja kala olid ainsad asjad, nüüd, 4,5 aastaselt hakkab taas enam-vähem kõike sööma.
Arabella saab paari nadala parast kahe aastaseks. Siiani soi koike ilusti. Eriti rohilisi juurvilju, (Broccoli, spargel ja rohelised tyrgi oad on ikka ta lemmikud) aga nyyd hakkab ka juba valima. Yks paev soob hea meelega, teine paev ytleb - no like it. Aga see vist rohkem see tottu, et yritab iseseisev olla. Siiani me talle eraldi toitu ei tee ja pole plaanis kah.:)
Post a Comment