Palju onne!

Palju onne Eestile. 90 aastat on paris korge vanus, kuid maailma mastaabis oleme usna noorukene.

Tana Eesti lasteaias olles vaatasime koos abikaasaga Eesti vappi ja mu kaasa hakkas kusima, miks on seal kolm lovi. Et kas lovid elavad Eestis. Ausalt oelda ei teadnud ma sellele kusimusele vastust. Koju tulles otsisin siis Vikipeediast vastust. Tuli valja, et see on parit juba 13. sajandist, kui Taani kuningas annetas Tallinna linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi.

Siis hakkasin motlema, et kuigi Eesti vapil on lovid ja teadagi on need loomad ainult loomaaias, siis mis oleks rahvusloomaks? Internetist otsides ei saanud ma vastust. On olemas rahvuslind suitsupaasuke, rahvuskala ahvenas, rahvuskivi paekivi, rahvuslill rukkilill, rahvuspuu tamm, kuid oma looma polegi.

Koogis ja koogid

Olen viimastel nadalatel koogis uusi retsepte jarele proovinud. Keetnud ja kupsetanud, uksi ja koos lastega. Kuid leian, et millegi parast on suhteliselt raske leida uut toiduretsepti, mis maitseks koikidele pereliikmetele. Kull ei maitse uhele lapsele ja siis ei hooli teine sellest ning midagi super erilist pole leidnudki.

Aga mis on mind hairinud retseptide juures, on see kuidas need on ules kirjutatud. Sageli kasutatakse gramme ja detsiliitreid. Mul ei pruugi ju alati kaalu kaeparast olla, ja kas ma oskan neid detsiliitreidki alati maakeeli panna. Palju lihtsam on ju alati kasutada tassi ja lusikaid, sest eks enamus ju neid vahendeid kasutab, et moota ja lisada.

Kuid lastega olen nuud vahemalt nadalas korra kupsetanud saiakesi ja kooke. Muidugi on molemal lapsel vaja tapselt uhepalju aidata ja kui seda ei juhtu, siis on nutt lahti. Otsustasin siis viimasel korral, et jagan retsepti pooleks ja lasen molemal lapsel teha oma enda kook. Sellisel viisil sujus too ladusalt ja koik olid roomsad ning koogid tulid loomulikult maitsvad.

Vale transpordivahend

Siin Torontos on ikka veel vaga lumine. Viimane lumetorm toi palju palju lund ja iga paev on natuke helbeid taevast tulnud.

Tana tudrukut kooli viima hakates olin kindel, et meie linnaosa konnitanavad on ilusasti lumest puhtaks tehtud ja see vahene lumi, mis traktorist maha jaab, on paikese kaes ara sulanud . Kuid mul ei olnud oigus. Jah, konnitanavat on puhastatud, kuid ikkagi on tanav kaetud sileda lumega, millel kaimisega pole raskusi. Kuid lisaks jalgadele on minu pisipojale vaja kusagil istuda. Pikemalt motlemata otsustasin tana kaasa votta vankri. Pani poisi vankrisse ja parast peateele joudmist sain aru, et polnud just eriti tark tegu vankrit lukata. Mul polnud mahti tagasi minna ja seega lukkasin vankrit kooli ja tagasi, endal higimullid otsa ees.

Kooli tagasi minnes votan igatahes kelgu kaasa. Lastel lobusam ja endal kergem (juhul kui ei pea molemat jarele vedama).

lumised pildid

Ilusad talvised pildid killukese lehekuljelt on siin http://killuke.blogspot.com/.

Saapad

Eile oli soe ilm. Lumi sulas vaga kiiresti ja meie aed sai mudaseks. Seega enne kui lapsed tuppa lasin, votsin nende saapad ukse taga jalast ara. Need jaid oue ukse taha, et hiljem tuppa tosta. Toas olles votsime marjad ja sopased kindad, sallid ja joped seljast ara. Panin marjad riided pesukuivatisse kuivama ja andsin lastele suua ja tegime muid asju...... ja ma unustasin saapad hoopis.

Ohtul hakkas lund sadama. Jarjekordne lumetorm. Tana hommikul hakkasin prugikotti ukse taha tostma ja mida ma naen... meie koigi saapad ilusa lumega kaetud- seest ja valjaspoolt. Tostsin siis nad tuppa, raputasin lume valja, pesin porist puhtaks ja kuivatisse. Parast kolme tundi olid enam vahem kuivad, et jalga panna ja kooli poole astuma hakata.

Mida teha maluga, et seda paris ara ei kaotaks?

Talve karneval

Sellel nadalavahetusel oli meie lahedal asuvas pargis talve karneval. See on siinse linna suurim talve festival; peresobralik, lastesobralik ja noortesobralik. Karneval algas reede ohtul. Sattisime siis oma suuna labi metsa karnevaliplatsile.

Votsime kaasa oma suure kelgu, kus istus poiss; panime selga soojad riided ja nii me lumisesse metsa suundusime. Terve paeva oli jarjekordne suurem lumetorm labi Toronto liikunud. Metsas oli varske lumi maas ja meie olime uhed esimesed kes jatsid jalajaljed ja kelgujaljed metsa vahele.

See jalutuskaik oli vaga ilus. Paks lumi helendas pimedas oos, puud olid lookas raske lumekihi all, lihtsalt kaunis kaunis loodus.

Kohale joudes avastasime, et ohtune kontsert, on rohkem moeldud nooremale generatsioonile ja meie olime uks vahestest peredest vaikeste lastega. Vaatamata sellele kuulasime paar laulu keskkooli bandilt. Avastasin, et viimase 18 aasta jooksul pole keskkooli bandi muusika repertuuar muutunud (isegi vaatamata kontinendi erinevusele); ikka samasugune raske rocki mangimine trummide ja bass kitarriga.

Kodupoole tagasi minnes nagime kuidas politsei pidas kinni kolm noorukit marihuaana tarvitamise eest. Poisid istusid rahulikult pargi pingil kui politsei luges neile ette nende oiguse mitte raakida, kuna koik mida nad raagivad kasutatakse nende vastu kohtus. Huvitav.

Puhapaeva parastlounal laksime jalle karnevalile. Seekord nagime viikingite kula koos relvade ja igapaevase eluolu asjadega; jaaskulptuuride tegemist; tsirkust; jalgratta trikke; lumelauaga soitmist; koerte voidusoitu; ja hokit hokit hokit. Hoki on siin vaga populaarne, nagime pisikesi 3 aastaseid poisse ja tudrukuid osavalt jaal manooverdamas, ja nagime vanaisasid mangimas. Nuud peame siis ainult ootama kuni enda lapsed haaravad hokikepi katte.