Vale transpordivahend

Siin Torontos on ikka veel vaga lumine. Viimane lumetorm toi palju palju lund ja iga paev on natuke helbeid taevast tulnud.

Tana tudrukut kooli viima hakates olin kindel, et meie linnaosa konnitanavad on ilusasti lumest puhtaks tehtud ja see vahene lumi, mis traktorist maha jaab, on paikese kaes ara sulanud . Kuid mul ei olnud oigus. Jah, konnitanavat on puhastatud, kuid ikkagi on tanav kaetud sileda lumega, millel kaimisega pole raskusi. Kuid lisaks jalgadele on minu pisipojale vaja kusagil istuda. Pikemalt motlemata otsustasin tana kaasa votta vankri. Pani poisi vankrisse ja parast peateele joudmist sain aru, et polnud just eriti tark tegu vankrit lukata. Mul polnud mahti tagasi minna ja seega lukkasin vankrit kooli ja tagasi, endal higimullid otsa ees.

Kooli tagasi minnes votan igatahes kelgu kaasa. Lastel lobusam ja endal kergem (juhul kui ei pea molemat jarele vedama).

lumised pildid

Ilusad talvised pildid killukese lehekuljelt on siin http://killuke.blogspot.com/.

Saapad

Eile oli soe ilm. Lumi sulas vaga kiiresti ja meie aed sai mudaseks. Seega enne kui lapsed tuppa lasin, votsin nende saapad ukse taga jalast ara. Need jaid oue ukse taha, et hiljem tuppa tosta. Toas olles votsime marjad ja sopased kindad, sallid ja joped seljast ara. Panin marjad riided pesukuivatisse kuivama ja andsin lastele suua ja tegime muid asju...... ja ma unustasin saapad hoopis.

Ohtul hakkas lund sadama. Jarjekordne lumetorm. Tana hommikul hakkasin prugikotti ukse taha tostma ja mida ma naen... meie koigi saapad ilusa lumega kaetud- seest ja valjaspoolt. Tostsin siis nad tuppa, raputasin lume valja, pesin porist puhtaks ja kuivatisse. Parast kolme tundi olid enam vahem kuivad, et jalga panna ja kooli poole astuma hakata.

Mida teha maluga, et seda paris ara ei kaotaks?

Talve karneval

Sellel nadalavahetusel oli meie lahedal asuvas pargis talve karneval. See on siinse linna suurim talve festival; peresobralik, lastesobralik ja noortesobralik. Karneval algas reede ohtul. Sattisime siis oma suuna labi metsa karnevaliplatsile.

Votsime kaasa oma suure kelgu, kus istus poiss; panime selga soojad riided ja nii me lumisesse metsa suundusime. Terve paeva oli jarjekordne suurem lumetorm labi Toronto liikunud. Metsas oli varske lumi maas ja meie olime uhed esimesed kes jatsid jalajaljed ja kelgujaljed metsa vahele.

See jalutuskaik oli vaga ilus. Paks lumi helendas pimedas oos, puud olid lookas raske lumekihi all, lihtsalt kaunis kaunis loodus.

Kohale joudes avastasime, et ohtune kontsert, on rohkem moeldud nooremale generatsioonile ja meie olime uks vahestest peredest vaikeste lastega. Vaatamata sellele kuulasime paar laulu keskkooli bandilt. Avastasin, et viimase 18 aasta jooksul pole keskkooli bandi muusika repertuuar muutunud (isegi vaatamata kontinendi erinevusele); ikka samasugune raske rocki mangimine trummide ja bass kitarriga.

Kodupoole tagasi minnes nagime kuidas politsei pidas kinni kolm noorukit marihuaana tarvitamise eest. Poisid istusid rahulikult pargi pingil kui politsei luges neile ette nende oiguse mitte raakida, kuna koik mida nad raagivad kasutatakse nende vastu kohtus. Huvitav.

Puhapaeva parastlounal laksime jalle karnevalile. Seekord nagime viikingite kula koos relvade ja igapaevase eluolu asjadega; jaaskulptuuride tegemist; tsirkust; jalgratta trikke; lumelauaga soitmist; koerte voidusoitu; ja hokit hokit hokit. Hoki on siin vaga populaarne, nagime pisikesi 3 aastaseid poisse ja tudrukuid osavalt jaal manooverdamas, ja nagime vanaisasid mangimas. Nuud peame siis ainult ootama kuni enda lapsed haaravad hokikepi katte.

Kulalised

Minu laupaev moodus suuremas osas koogis. Nimelt minu uks Eesti sugulastest tuli siia Torontosse paariks kuuks ja kutsusime ta perega kulla ohtusoogile. Kuna meie pere koosneb kahest kultuurist, siis pean arvestama alati ka teise poolega. Ohtusook sellisel juhul tahendab lookas lauda, suure ja mitmekesise valikuga. Ja minule tahendab see terve paeva koogis keetmist ja kupsetamist. Kuid ma ei kurda. Lopptulemuseks oli pooled eesti toidud ja pooled lahis-ida toidud. Tavaliselt kui meil kulalised kaivad ei tee ma eesti toite, sest leian, et lahis-ida toidud on palju maitsvamad. Ka minu kulalised leidsid seda. (Soin enda kartulisalatit jargmised paevad ise). Minu menuu koosnes keedetud kartulitest ja porganditest, kartulisalatist, laatse supist, kevad salatist, keedetud jogurt lihaga, kofta (hakkliha roog kastmes), riisist ja kanalihast.

Kulalistest endist nii palju, et hea oli naha minu onu ule nii pika aja, ma pole teda vist nainud umbes 10 aastat. Ja kuna ta abiellus nuud kena Torontost parit naisega, siis minu sugulaste ring laienes. See tahendab, et nuud voin oelda, et mul siin sugulased.

Ohtu moodus suureparaselt ja kiiresti. Ei saanudki aru kui aeg kulalistel lahkuda. Loodan ainult, et see ei jaa vimaseks kulaskaiguks.

Kulm, kulm ja veel kulmem

Prrrr. Valjas oli tana vaga kulm. Enne oue minekut sai koikidele mitu kihti riideid selga pandud, lisaks sai tekk kaasa voetud, et poisile vankris veel umber panna. Temperatuur oli -10 C ja koos windchill' ga -22 C. Seega kulm, kulm ja veel kulmem. Kuid selline on juba Toronto talv. Talvel vaga kulm ja tuuline ning enamasti ka lumine. Lastele see kulm suurt korda ei lahe. Ikka tahetakse parast kooli oue jaada ja valjas mangida. Mina siis seisan ja lobisen teiste emadega ning kui ikka paris kulm endal hakkab, siis hakkame kodu poole minema.

Ja kooli lahen vaga lumise ilma korral kelguga. Meil on suur kelk, sinna mahuks istuma kolm last. Kuid kooli minnes lasen ainult poisil seal istuda, sest muidu oleks paris raske molemat last jarele tommata. Koolist tagasi tulles lasen monikord tudrukul ka kelgus istuda; seda ainult siis kui ta toesti vaga vasinud on.

See pilt ei ole kull tana tehtud, kuid nii me kahekesi koju monikord tuleme.