Ma ei ole kadunud, kuigi ma ei ole nuud tukk aega midagi kirjutanud. Aega on vaheks jaanud. Pere, laste ja majaga askeldades saab paev tihti labi markamatult. Nuud on mul isa kulas ja kui ma arvasin enne ta siia tulekut, et mul ehk saab rohkem aega olema, on tegelikkus vastupidine. Koigele lisaks on ilmad imeilusad ja paevad saavad veedetud lastega oues mangides.
Tana viisin tudruku kooli rulluiskudega. Tema soitis oma rattaga ja mina kihutasin uiskudega jarele. Sellest on nuud kuus aastat moodunud kui viimane kord uisutasin, kuid hakkama sain. Ja komplimente ka, et olen ikka veel nii nooruslik ja see on ju hea trenni tegemise voimalus. Kuigi rulluisutamine on minu meelest selline asi, mis nagu trenni alla eriti ei lahe, kuna ma ei tunne erilist vasimust ja see on lihtsalt uks lahe asi teha.
Parast tanast soitmist on nuud mul suured plaanid uisud sagedamini valja votta. Kuigi keegi teine peab pisipojaga aega veetma hakkama. Teine asi mida ma sellel suvel tahan uuesti tegema hakata on tennise mangimine. Mul on uletee kohe tennisevaljak ja reket on ka kapis olemas. Ning sobranna lubas vastaseks tulla. Ja kui keegi lapsi ka veel hoiaks oleks ju koik suureparane.
